Valitseva nelikliidu hävimine Tallinnas on ootuspärane – napilt aastaga on nad suutnud nii palju segadust külvata, et järgmine võim peab selle kõigega päris pikka aega tegelema. Eelmisel kevadel loodud koalitsioonil, mis sai teoks paljuski Keskerakonnast lahkunud poliitikute toel, kes sattusid Tallinna volikokku Keskerakonna valijate abiga, aga mida nad hästi kiiresti ära unustasid, ei olnud mingit poliitilist ega rahvamandaati algusest peale. Neli erakonda ühendas vaid üks eesmärk – võtta Keskerakonnalt iga hinna eest võimu ära, mida nad eriti ei varjanudki. Nii ongi praegune kurb lõpp täiesti loogiline ja oli vaid aja küsimus.
Sotside, Isamaa ja Eesti 200 liikmete üha korduvad hüsteerilised sõnavõtud tava- ning sotsiaalmeedias on loomulikud – nad ei näinud ette koalitsiooni kokkuvarisemist vaid mõni kuu enne valimisi, milleks nad olid valmistumas arvestusega, et saavad maksimaalselt kasutada nn võimuressurssi (ainuüksi kaheksa linnapea Ossinovski nõunikku olemasolu on kõnekas näide). Ja nüüd siis selline sündmuste jada…
Eriti koomiline näeb välja hirmutamine Keskerakonna võimaliku tagasitulekuga võimule – eriti värakete reitingute taustal, mis näitavad selgelt, et ükski praegustest koalitsiooniparteidest ei küündi isegi lähedalegi Keskerakonnale, keda toetab 36% tallinlastest (lähim jälitaja Isamaa – 16%). Ja seejuures ei ole arvestatud veel kolmandate riikide kodanikke, kellelt kõik need neli erakonda on valimisõiguse ära võtnud, püüdes mõjutada kohalike valimiste tulemusi oktoobris. Sama naeruväärsed ja absurdsed on ka sotside väited, nagu oleks Keskerakonna naasmine halb Tallinnale ja selle elanikele. Lisaks värsketele reitingutele tasub meenutada, et 2021. aasta kohalikel valimistel sai Keskerakond Tallinnas 45,4% häältest, sotsid seevastu 7,5%… Tundub üsna ilmne, keda pealinna elanikud tegelikult linnavõimule soovivad.
Väga kõnekas on ka see, milliseid muinasjutte sotsid räägivad Reformierakonna ja Keskerakonna võimalikust koostööst riigi tasandil. Väidetavalt vajab Reformierakond koos Eesti 200-ga Keskerakonna hääli Riigikogus, kus neil on vaid 52 mandaati 101-st, mistõttu nad justkui lepivadki keskerakondlastega kokku koostöös ka Tallinnas. Kõige naljakam on siinjuurs see, et praegust peaminister Michali valitsust toetavad aktiivselt… sotsid ise: nad hääletasid koos koalitsioonisaadikutega mitmete seaduse eelnõude poolt (värske näide – kirikute ja koguduste seadus), ning osa olulisi hääletusi lihtsalt ignoreerivad (näiteks hiljutine skandaalne eelnõu hiigelandmeregistri loomisest, mille vastu hääletas kogu opositsioon – välja arvatud sotsid).
Tuletame meelde ka, et needsamad sotsid, koos Reformierakonna ja Eesti 200-ga, esitasid hiljuti kunstlikke etteheiteid Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni esinaisele Anastassia Kovalenko-Kõlvartile. Ehk lühidalt – sotsid mängivad opositsiooni, toetades samal ajal järjekindlalt valitsevat koalitsiooni. Mis on ka loogiline, arvestades, et SDE esimees Lauri Läänemets ütles maikuu lõpus ERR-ile antud intervjuus, et nad oleksid valmis taas Reformierakonnaga valitsusse minema, kui neid kutsutakse. Ja seda kõike pärast seda, kui Michali juhitud erakond nad märtsikuus valitsusest välja viskas… Kogu see pilt on muidugi üsna koomiline.
Kokkuvõttes meenub sotside puhul üks laulusalm: „See on elu, see on karma.” Bumerang on selline asi, mis kipub ikka tagasi tulema…