Valitsus on juba pikka aega toonud riigi rahapuudust ettekäändeks, et tõsta järjekindlalt makse inimeste toimetuleku ja ettevõtete konkurentsivõime arvelt. Aga samal ajal suunavad Eesti riigi juhtimist ideoloogilised suurprojektid, mille juures raha ei loeta, olgugi et nende sisuline kasu ühiskonnale on küsitav.
Rail Baltic, rohepööre või ka näiteks Tartus kavandatav Siuru – need kõik on näited hiigelprojektidest, mille maksumus ulatub sadadesse miljonitesse, kuid mille väärtus suurele osale inimestest jääb tabamatuks.
Ideoloogilisi suurprojekte iseloomustab ka see, et kuigi inimeste igapäevaelule ja esmavajadusele need nähtavat mõju ei avalda, kujutatakse neid valitsuse retoorikas justkui mingite Euroopasse kuulumise rituaalidena ning selle rituaali skeptikud kuuluvad sisuliste argumentideta lihtsalt sildistamisele.
Pidu katku ajal
Tegelikult ongi probleem selles, et nende projektide haldamine käib isegi nende eestvedajatele üle jõu, sest kulu- ja tuluprognoosid põhinevad mitte faktidel, vaid soovmõtlemisel ja ühiskondlikus arutelus puuduvad sisulised kained argumendid. Samal ajal on need surutud ühiskonnas prioriteetseks, olgugi et meie majandus kiratseb ja seeläbi süveneb Eestis vaesus.
Statistikaameti andmetel langes Eesti SKP 2023. aastal 3%, tööstustoodang vähenes ning sisetarbimine kahanes oluliselt. Eelmise aasta kokkuvõttes vähenes SKP kokku 0,3%.
Ettevõtluskeskkond oli endiselt ebakindel ja oleme endiselt olukorras, kus palgad ei kasva hindade tõusuga võrdses tempos ja järjest suuremal hulgal inimestel on raskusi elementaarsete kulude katmisega, mida on näidanud ka automaksu tasumise viibimine. Ühiskonnas valitseb väsimus ja ebakindlus kasvab, samal ajal valitsus räägib „tulevikuvisioonidest“ ning ees terendavad uued maksutõusud.
Siuru – betooni valatud poliitiline sümbol
Kohaliku tasandi poliitikas peegelduvad riiklikud käitumismustrid sarnasel viisil. Tartu südalinna kultuurikeskus Siuru (SÜKU) on kujunenud üheks kallimaks avalikuks ehitusprojektiks Eesti omavalitsustes. 2024. aasta seisuga oli Siuru ametlik prognoositav hind tõusnud juba 92 miljoni euroni.
Tegemist ei ole üksnes kultuurikeskuse ehitamisega – see on betooni valatud poliitiline sümbol, mille kulud jäävad Tartu elanike ja maksumaksjate kanda ka järgmiseks põlvkonnaks.
Kui võtta arvesse, et selle summa eest võiks katta aastateks näiteks lasteaedade kohatasud kogu linnas või rajada kümneid sotsiaalmaju, siis tuleb küsida: kas just selline investeering peegeldab linna tegelikke ja keerulisel ajal hädavajalikke vajadusi?
Monumentaalse hoone rajamine ajal, mil paljud pered peavad kokku hoidma ravimite, kütuse ja laste hariduse pealt, näitab väärtuskonflikti linna juhtimise ja elanike ootuste vahel.
Sel sügisel toimuvad kohalike omavalitsuste valimised ei ole pelgalt valla- ja linnajuhtide valimine. Need valimised on viimane tasand, kus rahvas saab anda valitusele selge sõnumi: pidev maksutõusude ralli, soovmõtlemise najal püsivad betoonmonumendid ja kiire elukalliduse kasv on ületanud inimeste taluvuspiiri.
Kohaliku omavalitsuse esmaseks ülesandeks peab olema ennekõike inimeste toimetuleku toetamine, mitte valitsuse ja omavalitsusjuhtide ideoloogiliste ja soovmõtlemise projektide elluviimine. Nii et kohalik omavalitsus on täna elanikele viimaseks õlekõrreks, mille abil öelda riigile, et aitab!
Seda mõtet on praktikas tõestanud näiteks Tallinna linn, kus meie juhtimisel on rakendatud tasuta ühistransport, leevendades inimeste liikumiskulusid ja parandades ligipääsu töökohtadele.
Samuti oleme alustanud juba võimul olles lasteaia kohatasu kaotamist, mille suudab nüüd loodetavasti lõpuni viia praeguse koalitsiooni tsirkuslikke võimumänge ära kasutades.
See aitab praeguse majanduskriisi kõige haavatamatel – noortel peredel – kokku hoida sadu eurosid aastas. Need on otsused, mis on suunatud otseselt inimese toimetulekule – mitte kõrgetele arhitektuurilistele ambitsioonidele.
Võtame toimetuleku prioriteediks
Ükski suurprojekt ei tohi sündida inimeste arvelt. See on väärtusküsimus. Kuidas saame ehitada „tulevikku“, kui meie inimesed ei tule toime?
Investeeringud peavad teenima kogukonna huve, mitte kitsa ringi poliitilisi unelmaid. Ükski ideoloogiline „pööre“ ei saa õigustada olukorda, kus järjest suurem osa elanikkonnast satub süvenevatesse toimetulekuprobleemidesse.
Sel juhul ei saa me rääkida arengust, vaid juhtimisest, mis ignoreerib inimeste tegelikke vajadusi ja jätab lõpuks ka need suured investeeringud pooleli või vajaliku ülalpidamiseta.
Keskerakond seisab selgelt selle eest, et kohaliku omavalitsuse roll oleks olla oma kogukonna teenistuses. Toimetuleku parandamine, teenuste kättesaadavus, elukeskkonna kvaliteet – need on kohad, kuhu tuleb panustada ka raskel ajal.
Need on eeldused, millel baseerub kõik muu. Ja just valimistel on rahval võimalus valida, milline tee võetakse. Kas jätkatakse maksukoormuse kasvatamise ja ideoloogiliste suurprojektidega või pöördutakse inimkeskse, tasakaalustatud poliitika juurde.
Tõsi ta on, et eesti on varanduslikult niivõrd kihistunud. et üks osa : esimene , edukas ja varakas eesti elab oma mullis ning toimetab omasoodu oma vajadustest lähtuvalt , nõuab kõrgkultuuri, meelelahutust jne , kontrollides võimuhoobasid-suunabki vahendid oma vajadustest lähtuvalt samas kui teine eesti maadleb toimetulekuga ja võimu eega avaliku sektori rahalisi jms. vahendeid kontrollima ei pääse.
Paha on sealjuures see, et e-valimiste kaudu suudab 1. eesti võimu ka edaspidi kontrollimatult kaaperdada ning laiad vaesunud massid ei saa midagi ette võtta oma olukorra parandamiseks.
Antud juhul ei ole asi mitte niivõrd Siurus endas, kuivõrd selle juurde tulevas suures TAULISES parklas. See kuldmune munema hakkav asjakene läheb erakätesse!!!
Ametlikult ei ole selle saajat küll välja öeldud, aga küllap see üks suur Suli ole!