Vadim Belobrovtsev, Riigikogu liige (Keskerakond)
Aleksandr Zdankevitš, Tallinna linnavolikogu liige (Keskerakond)
Hiljuti ilmus meedias teade selle kohta, et kultuuriminister otsib riigieelarvest vahendeid selleks, et tõsta selle valdkonna töötajate palku. Minister tunnistab, et kultuuritöötajate, treenerite ning laulu- ja tantsupeo kollektiivijuhtide palgatase on üks kõige mahajäänumaid. Viimati tõsteti Eestis kõrgema haridusega kultuuritöötajate miinimumpalka 2023. aastal ja sedagi tänapäeval karjuvalt madalale tasemele – 1600 eurole bruto. Soov neid ajale jalgu jäänud näitajaid tõsta on muidugi kiiduväärt, kuid minister ei tohiks unustada ka ühte äärmiselt tähtsat gruppi – loovisikuid, kes ei ole kaetud sotsiaalse kaitsega.
Kultuurivaldkonna töötajate kaitsmise vajadus on ammu päevakorras. See ei ole enam “tuleviku küsimus” ega “keeruline teema oma nüanssidega”. See on reaalsus, mida oleme liiga kaua ignoreerinud. Kunstnikud, näitlejad, muusikud, kuraatorid, režissöörid, kirjanikud, lavatehnikud, projektijuhid, uurijad, sõltumatud dramaturgid – see suur osa kultuuriväljast eksisteerib alalise töölepingu süsteemist väljaspool ning neid ei peeta ametlikult sageli isegi “töötajateks”. Just siin peitubki üks peamisi probleeme.
Omavalitsused muutuste elluviijad
Enamik kultuurivaldkonna esindajatest töötab projekti- või kokkulepepõhiselt. See tähendab mitte ainult ebastabiilset sissetulekut, vaid ka põhiliste sotsiaalsete õiguste puudumist: tasustatud haiguspuhkust, vanemapuhkust, pensionikogumist, ravikindlustust. Nende töö – tunnustatud ja austatud, tihti ka rahvusvahelisel tasandil – ei ole õiguslikult kuidagi kaitstud. Nad võivad saada maineka preemia, kuid jäävad ilma elementaarsest arstiabist. Nende näitus võib koguda muuseumis rahvahulki, kuid haiguslehte neile ei maksta. See on paradoks, mida ei tohi enam pidada normiks.
Probleem tõusis eriti teravalt esile pärast hiljutist pensionireformi Eestis. Selle raames kaotati näiteks eripensionid, mis varem lubasid balletikunstnikel lavakarjäär lõpetada pärast 20 aastat tööd – vanusest olenemata. Alates 2024. aastast on see võimalus säilinud vaid neil, kes jõuavad vajaliku tööstaaži koguda aastaks 2030 või 2036. Teistele artistidele on säärane “väärtustel põhinev” pension kättesaamatu.
See reform tekitas professionaalses ringkonnas tõsist muret. Loomeinimesed küsivad õigustatult: kuidas peaks näiteks tantsija või tsirkuseartist, kelle karjäär on olemuslikult lühike, püsima elukutselisena ilma garantiide ja toetuseta? Miks peaksid noored inimesed valima eneseteostuseks kunstivaldkonna, kui selle taga on tühi vaakum, mitte selge ja arusaadav struktuur?
Oluline on tunnistada, et kultuur on töö. Mitte hobi, mitte vabatahtlik tegevus ega kutse, millega saaks institutsionaalset ükskõiksust maskeerida. Nagu iga töö, nõuab ka see süsteemi, mis arvestab inimfaktorit: tervist, vanust, väsimust, lapsevanemaks olemist, vananemist.
Probleemi lahendamine vajab riiklikul tasandil suuremat tähelepanu ning kultuuriminister peaks seda kõige tõsisemalt võtma. Kuid ka kohalikel omavalitsustel võib siin olla oluline roll. Kuigi neil ei ole volitusi sotsiaalkindlustussüsteemi reformida, saavad nad olla tegelikud muutuste elluviijad. Näiteks on linnad ja vallad tihti kultuurivaldkonnas aktiivsed tellijad ning just nemad saavad kehtestada uue standardi.
Sotsiaalmaks honorarile lisaks
Kohaliku eelarvega rahastatud projektides peab alati olema arvestatud sotsiaalmaksuga ning – mis eriti oluline! – seda ei tohi arvestada loovisiku honorari arvelt, vaid eraldi ja kohustusliku kulureana. Miks see on tähtis: kui 33% maks lihtsalt lahutatakse fikseeritud tasust, kaotab kunstnik kolmandiku oma sissetulekust. Maks tuleks sellistel juhtudel lisada kogu summale lisaks, et säilitada loovisiku tasu täismahus.
See ei nõua mingeid suuri seadusandlikke muudatusi – piisab selgelt sätestatud tingimustest konkurssides, toetusprogrammides ja lepingutes. Samal ajal saavad kohalikud võimud aidata korraldajaid ja MTÜsid nõustamisega: kuidas korrektselt eelarvet koostada, arvestada maksukohustustega ja tagada loomeinimestele õiglane töötasu.
Niimoodi saavad omavalitsused:
- kujundada kultuuriprojektide eelarveid osalejate sotsiaalseid tagatisi arvestades;
- tagada, et lepingutes oleksid sissetulekud märgitud koos maksudega;
- rakendada paindlikke töövorme, sh lühiajalised töölepingud;
- lihtsustada loomeinimeste ligipääsu ravikindlustusele ja teenustele vähemalt kohaliku tasandi kaudu.
Loovisikud tuleb tunnustada meie tööturus võrdväärsete osalistena. See ei ole luksus, vaid õiglus. Just kultuur kujundab meie ühiskonda, selle tundlikkust, mälu ja võimet dialoogiks. Kui me ei õpi tõhusalt kaitsma neid, kes seda loovad, devalveerime kultuuri tähendust. Me ei räägi lihtsalt arvudest. Me räägime inimestest, kes loovad mõtte ja hoiavad meie identiteeti. Ilma nendeta ei saa ükski riik olla tõeliselt elus. Kultuur peab saama vabalt hingata, mitte ellujäämise eest võidelda.