On saabunud uudis, et selle aasta senised maksulaekumised Eestis on olnud oodatust paremad, nii et peaminister on käinud välja võimaluse, et uude aastasse planeeritud tulumaksutõus võib ära jääda.
Kuigi selleteemalised pealkirjad mõjuvad käimasolevas maksupõrgus optimistlikult, siis paratamatult tekib küsimus, missuguse kvaliteediga on riigi rahanduse analüüs, kui tulumaksutõusude planeerimine käib nii, et ühel aastal kergekäeliselt +2%, aasta hiljem veel +2% ning veidi aega hiljem juba võetakse 2% maha. Ja missuguse kvaliteediga on riigimajandusprognoosid, kui maksulaekumised prognoosidest nii suurel määral erineda saavad, et juba tehtud maksuotsuseid muuta? Kas valitsusel on täna ülevaade, mis Eesti rahanduses toimub või tegeletakse juhtimise asemel passiivse vaatlemisega ja strateegia asemel improviseerimisega?
Tegelikkus võib olla muidugi palju proosalisem kui lihtsalt ebatäpsed andmed. Peaminister on varemgi kasutanud „numbrimaagiat,“ et tasakaalustada optimistlike sõnumitega erakonda tabanud järjekordset mainekahju. Mäletame, kuidas kevadel, mil Reformierakonna toetus juba negatiivseid rekordeid tegi, saabus peaministrilt rõõmus teade kaitsekulude tõusust üle 5%. Praegu on erakonna toetus langenud veelgi sügavamale ja siia on lisandunud ka päev-päevalt paisuv skandaal peaministripartei vastutusalas oleva Terviseameti rahaasjades, nii et on mõttekoht, kui palju oli selle maksutõusu võimalikuärajätmise jutu taga rahandusekspertide ja kui palju PR-meeskonna tööd.
Praeguse sõnumi juures on märgiline ka see, et täpsemad andmed, mille põhjal tulumaksu tõusu ärajätmine otsustatakse, saabuvad alles pärast sügisesi valimisi. Nii et igaüks võib eelmiste valmiste kogemuse põhjal teha ennustusi, kui tõenäoline on Reformierakonnalt seda maksutõusu ärajätmist uuel aastal tegelikult oodata.
Omaette tähelepanu väärib ka sotside valulik reaktsioon maksutõusu võimalikule ärajäämisele – sotside lugupeetud esimees nimetas seda suisa sigaduseks, sest sellest võidavad jõukad rohkem kui madalapalgalised.
Alates sellest ajast, kui sotsid valitsusest välja visati, on nad üritanud avalikkuse ees luua kuvandit, justkui kogu see maksufestival oleks olnud ainult Reformierakonna ja Eesti 200 töö ja sotsidel polnud sellega mingit pistmist, olgugi, et tegelikkuses võeti kõik needmaksutõusud ja uued maksud vastu kolme erakonna ühiste otsustena, sealhulgas ka sotside häältega. Esimehe emotsionaalne avaldus ainult tuletas seda tõsiasja inimestele meelde.
Tekib aga ka küsimus, kust võtavad sotsid endale moraalse õiguse etendada madalapalgaliste eestkõneleja rolli, arvestades, et nad ise on olnud sellesama maksufestivali loojad ja rajajad ning sealhulgas olid valmis tulevase tulumaksutõusu kehtestama ilma tulumaksuvaba miinimumita, ehk siis esimesest eurost, isegi pensionäridele?
Eesti vajab majanduses ja rahanduses terviklikku lähenemist ja stabiilsust mitte tõmblemist. Ja seda pakub astmeline tulumaks, mis juba aastaid Keskerakonna programmis kannatlikult oma aega ootab. Ja tundub, et ühiskond on selleks juba ka valmis. Astmeline tulumaks ei ole mitte ainult sotsiaalse õigluse küsimus, vaid see on terviklik majanduskontseptsioon. Astmelise tulumaksu mõte on maksustada madalamalt seda osa sissetulekust, mis kulub esmavajaduseks ja jooksvaks tarbimiseks, ning maksustada kõrgemalt seda osa tulust, millel ei ole enam otsest mõju toimetulekule – mis läheb kas juhuostudeks või seisab pangakontol. See kontseptsioon soodustab just esmavajaduste täitmist ning toimib ka majanduse mootorina.
Valitsusel aga soovitan praegu kiiresti korda teha oma majanduanalüüsid, sest riik vajab juhtimist mitte järellohisemist. Kui riik on näinud väga palju vaeva, et olla kursis sellega, mis toimib inimeste ja ettevõtete pangakontodega, siis samaväärset pühendumist ootaks ka riigi enda rahaasjade suhtes.