Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo on allkirjastanud eelnõu, mis peaks hariduses LGBTIQ-teemad erinevate õppeainetega siduma.
Ma isegi ei peatu pikemalt küsimusel, et kui meil on karjuv puudus õpetajatest ja inseneridest ning meie majandus langeb, siis missuguse mõttekäigu tulemusena jõudis minister järelduseni, et just niisugune eelnõu lahendab meie haridussüsteemi kõige põletavamaid probleeme. Ja nagu ka meediast lugeda saame, siis mitte mingeid tõsiseltvõetavaid andmeid ega mõjuhinnanguid selle eelnõu taga ei ole, isegi mitte selle nimetatud sihtrühma suurust.
Lisakoormus õpetajatele
Aga alustame sellest, millega seda eelnõu ametlikult põhjendatakse. Esiteks väidetakse, et probleemiks, mida lahendada on LGBTIQ-inimeste vastase vaenu ja vägivalla alaraporteerimine. Mida tähendab alaraporteerimine? Kas seda, et küsitluste järgi kogevad vähemused rohkem ebamugavaid olukordi, kui lõpuks on ametlikke kaebuseid? Aga kas äkki ei või probleem olla selles, et meil lihtsalt ei esinegi sedavõrd suurel hulgal neid diskrimineerimisprobleeme, mida selle teema aktivistid tahaksid nii väga lahendama hakata?
Iga inimene kogeb elus ebamugavusi ning tülisid ja kui see saab osaks ka mõne vähemuse hulka kuuluvale inimesele, siis võib-olla ei olegi selle taga ilmtingimata kellegi teise seadusevastast või pahatahtlikku käitumist. Meil on juba täna inimõigused nii enamusele kui ka vähemustele seadustega päris hästi kaitstud.
Aga kui tõepoolest keegi tunneb, et talle tehakse liiga ja ta ei saa endale osaks saanud vägivallast kedagi teavitada, siis võib-olla tuleks keskenduda nendele konkreetsetele juhtumitele, kus mõni järelevalveorgan on oma töö tegemata jätnud, mitte hakkama üht ühiskonnarühma eraldi teistest esile tooma ning kogu hariduskorraldust nende subjektiivsete näpunäidete järgi ringi tegema.
Iga inimene kogeb elus ebamugavusi ning tülisid ja kui see saab osaks ka mõne vähemuse hulka kuuluvale inimesele, siis võib-olla ei olegi selle taga ilmtingimata kellegi teise seadusevastast või pahatahtlikku käitumist. Meil on juba täna inimõigused nii enamusele kui ka vähemustele seadustega päris hästi kaitstud.
Aga kui tõepoolest keegi tunneb, et talle tehakse liiga ja ta ei saa endale osaks saanud vägivallast kedagi teavitada, siis võib-olla tuleks keskenduda nendele konkreetsetele juhtumitele, kus mõni järelevalveorgan on oma töö tegemata jätnud, mitte hakkama üht ühiskonnarühma eraldi teistest esile tooma ning kogu hariduskorraldust nende subjektiivsete näpunäidete järgi ringi tegema.
Õpetaja kutsestandardile ja asutuste juhtkondadele seatakse ootus, et õpetaja oskab tagada LGBTIQ-inimestele kaasava, võimestava ja turvalise õppekeskkonna. Kas see ei peaks olema õpetaja kohus kõigi õpilaste ees ja ülemuste kohus kõigi alluvate ees? Ja kui me toome eraldi välja LGBTIQ-inimesed, siis mida see õpetaja või ülemus just sellise õpilase puhul teistmoodi võimestama peab? Seda orientatsiooni ennast?
Edasi lugedes hakkab aga loo tegelik agenda ilmsiks tulema. Karistusseadustikku lisatakse vaenukuriteo koosseis seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, soolise eneseväljenduse ja sootunnuste alusel. Ja vaenukõneseadus või vihakõneseadus on see, mida Reformierakond on üritanud juba aastaid tulihingeliselt läbi suruda. Nüüd on sellele ümber tehtud vaht, mis võimaldaks seda teha haridusreformina ning sealt leiaks see mõistagi tee ka teistesse valdkondadesse.
Aga seda, mismoodi vaenukõneseadus on teistes riikides tööle hakanud, me juba teame. Saksamaal on see toonud kaasa politsei sissetunge ja suuri trahve, mis hirmutavad inimesi isegi lihtsalt nalja või satiiri jagamast. Lasteahistajate karistus võib olla leebem kui selle inimese oma, kes neid selle eest kritiseeris. Kohtusüsteemid ägavad kaebuste all, sest keegi tsiteeris piiblit või kristlikke väärtuseid.
Kool keskendugu haridusele
Ajakirjanduses loetu põhjal on mulle jäänud mulje, et teiste riikide kogemuste põhjal ei ole vaenukõneseadus toonud õiglasemat ega sõbralikumat kultuuriruumi, vaid osutunud alati vaid mingite kindlate ideoloogiliste suundade teenistuses olevaks tsensuuriks. Me ei tohi Eestis lasta sel juhtuda!
Mina olen olnud alati veendumusel, et inimese eraelu on tema isiklik asi. Nagu teiste asi ei ole teda tema valikute ja orientatsiooni eest hukka mõista, ei peaks ka inimene ise oma valikuid teistele nina alla hõõruma. Meie õigussüsteem ja haridussüsteem on täna igati optimaalselt reguleeritud inimeste põhiõiguste kaitsmiseks. Ja hoopis teine teema on see, et LGBTIQ ei ole üks suur ja sõbralik ning ühtehoidev kogukond.
Selle alfabeedi erinevate tähtede taga olevad inimesed on ka omavahel pidevas vastasseisus, et kes on liiga äärmuslik ja kes on liiga tagurlane. Siin ei ole enam ammu küsimus inimeses ega tema eraelus, vaid ühiskondlikes võimuküsimustes ja kindla identiteediga kogukondades, kes soovivad ühiskonnas aina enam poliitilist võimu.
On lubamatu, et me tahame haridussüsteemi kaudu oma lapsed selles konfliktis osaliseks teha. Inimõigused ja inimlikud väärtused on piisav baas oma laste kasvatamiseks. Ja koolides me käime haridust omandamas, mitte erinevaid ühiskondlikke liikumisi propageerimas.