Ministri roll ei ole istuda kõrgel ja vaadelda, mis tema valdkonnas toimub, ning probleemide korral neid lihtsalt meedias hukka mõista. Minister peab juhtima, olema proaktiivne liider, mitte kommentaator. Tuleb taastada poliitkultuur, et minister, kes oma tööga hakkama ei saa, astub tagasi.
Sotsiaalminister Karmen Joller on öelnud, et ta ei astu tervisekassa priiskavate suvepäevade tõttu ministrikohalt tagasi, sest need suvepäevad otsustati juba eelmise ministri Riina Sikkuti ajal ja tema on olnud ametis vaid mõned kuud. Kas minister ei teadnud ka seda, kui luksuslikul kontoripinnal rahahädas vaevlev tervisekassa tegutseb?
Minister teadis või pidi teadma
Minister Joller on olnud ametis juba päris mitu kuud, nii et kindlasti oli ta teadlik või vähemalt pidi olema teadlik, milline on rahaliselt miinuses oleva tervisekassa kulubaas, sealhulgas, milliseid ruume asutus rendib. Liiatigi, et minister pole lihtsalt selle asutuse kaudne ülemus, vaid ühtlasi tervisekassa nõukogu esimees ning lisaks ka riigi huvide kaitsja selles asutuses.
Glamuursed suvepäevad ei olnud kogemata juhtunud apsakas, sest kui ikka töötajatele loetakse asutuse juhtide poolt sõnad peale, et nad sellest peost kellelegi ei räägiks, siis on ju ilmselge, et oldi väga hästi teadlik, kuivõrd ebaõiglane on oma meeskonnavaimu just nii kallil ja luksuslikul viisil turgutada.
Ühtlasi on see märk asutuse üldisest suhtumisest ja kultuurist, mida peaks just juhtima sotsiaalminister. Eriti kui ta on ametisse asudes öelnud, et tema hakkab oma töös keskenduma üksnes tervishoiuteemadele, jättes ülejäänud vastutusvaldkonna – sotsiaalvaldkonna – ametnike ajada. Ministriamet pole ju Paunvere kool, kus Toots võis hädapärast terve rehkenduse asemel pool teha. Aga ühiskond neelas selle avalduse alla, sest tervishoid vajas tõesti väga intensiivset tähelepanu.
Kui Karmen Joller oleks tõepoolest asunud nii aktiivselt tervishoiusüsteemi korrastama, kui tema jutu põhjal oodata võis, pidanuks ta palehigis enda vastutusel olevas ja tugevas miinuses olevas tervisekassas otsima kokkuhoiukohti ning looma senisest tõhusamat töökultuuri, sest paraku tervisekassa eelarve on see, kust algab suur osa praegustest meditsiiniprobleemidest.
Ilmselgelt pole seda tehtud, sest vastasel juhul ei oleks ministrile üllatuseks tulnud planeeritud suvepäevad, luksuslik büroopind ega ka hiljem ilmsiks tulnud hanked 3500-euroste segistite soetamiseks. Küll aga on oluline, et tervisekassa juhtidele määratud hiigelpreemiad kannavad minister Jolleri allkirja. Kas minister tõesti allkirjastab preemiad automaatselt, ilma süvenemata, kas see preemia aluseks olev tööpanus ka tegelikult eksisteeris?
Kes siis lõpuks vastutab?
Praegu on astunud tagasi tervisekassa juht, aga see ei ole kindlasti piisav lahendus. Ja see tagasiastumine tekitab veel iseenesest suure portsu küsimusi, kuna teadaolevalt planeeris terviseamet just erruläinud juhi all suurt reformi, mis oleks uuendanud ajast maha jäänud terviseteenuste hinnakirja, sest tehnoloogiad ja erinevate teenustega seotud kulud on muutunud, aga hinnakiri neid muutusi ei kajasta.
Nüüd on sellest võitnud suuresti erameditsiin, sest nemad on saanud ametliku hinnakirja järgi valida endale just neid teenuseid, mille kulud on vähenenud ning kasumlikkus kasvanud, loobudes aga nendest teenustest, mida tuleb teha olematu kasumiga või suisa miinusesse jäädes. Uuendatud hinnakirja järgi läheksid teenuste hinnad tegelikkusega kooskõlla ning sellised rahamasinad jääksid ära.
Joller on ise perearst ja perearstid on Eestis tehtud kohustuslikus korras ettevõtjateks. Erameditsiin aga hingab just terviseameti juhi lahkumise tõttu kergendatult, kui see hinnakirjareform nüüd katki jääb. Eks igaüks võib ise mõelda, kas need kõik on juhused või mitte.
Iseküsimus on, kui palju on praeguses olukorras süüdi reformierakondlane Joller, kes pole justkui üpris ilmselgeid vigu viie kuu jooksul avastanud ja kelle ajal toimusid suvepäevad ning kes võib olla huvitatud hinnakirjareformi takistamisest, ja kui palju on vastutav tema eelkäija, sotsiaaldemokraat Riina Sikkut? Kogu selles asjas on ka üks laiem probleem poliitilisest vastutusest üleüldse.
Ebamäärased võimuliidud hajutavad vastutuse
Taas on kordumas üks muster, kus äpardunud võimuliidud mitte ei astu täies koosseisus tagasi, vaid lihtsalt visatakse üks osaline üle parda, misjärel hakkavad jääjad ja lahkujad kõiki ühiseid ebaõnnestumisi teineteise kaela lükkama.
Mäletame ju, kuidas sotsid ja Reformierakond siiamaani vaidlevad, kelle süü on Eesti inimeste toimetuleku ja majanduse kriisi viinud maksupõrgu. Reformierakond väidab, et sotsid takistasid neil parempoolset poliitikat ajamast, kuigi tegelikult keskenduti maksutõusudele ka pärast sotside väljaviskamist samas vaimus edasi.
Sotsid laulavad oma suvepäevadel humoorikat maksulaulu ning narrivad sellega Reformierakonda, olgugi et kõik need maksutõusud, sh mõlemad käibemaksutõusud ja automaks, võeti vastu kõigi koalitsiooni liikmete, sealhulgas sotside allkirjadega ning nüüd näiliselt toidu käibemaksu langetamist nõudvad sotsid jätsid toidu käibemaksu langemise neli korda toetamata. Ja muidugi olid laulumaiad sotsid äärmiselt solvunud, kui me Keskerakonnaga seda tõsiasja nende lauluvideo kontekstis meelde tuletasime.
Samasugune kurbmäng toimus ka Tallinnas, kus teisel katsel lahkus võimuliidust Reformierakond. Ja kohe lükkas allesjäänud võimuliit Reformierakonna kaela ainuisikuliselt kõik oma ühised ebaõnnestumised.
Sotsist linnapea Jevgeni Ossinovski suhtumine Reformierakonna abilinnapea kureeritud kommunaalvaldkonnas avastatud võimalikest seaduserikkumistest sõltus tuulelipuna sellest, kas oldi parasjagu tülis või leppimas. Tülli minnes rääkis linnapea, kuidas see asi on politseisse antud, aga kohe kui saabus (ajutine) leppimine, siis oli jutt kohe muutunud, et vaevalt nüüd abilinnapea ise nende hangetega üldse kokku puutus ja tegelikult on täitsa tore koos töötada. Isamaa tegi samal ajal nägu, justkui ta üldse ei kuuluks sinna koalitsiooni ning hoidis eemale.
Aga unustatakse ära, et maksumaksja on ju kahju saanud. Mitu erakonda võivad süüd teineteise kaela ja tagasi lükata, aga hoolimata sellest, et see vastutus kummagi külge kinni ei jää, on ju kahju ikkagi sündinud.
Nii et kindlasti ootaks tervisekassa juhtumisi ka endise ministri Riina Sikkuti seisukohti. Vaielge nüüd praeguse ministri Jolleriga veenvalt selgeks, kes mida tegemata jättis, ning leppige kokku, kuidas see ühiskonnale heastada. Aga see, et üks süüdistab teist, teine esimest ning see süü jääbki pendeldama ja siis leitakse üksainus patuoinas, kes peab kõik süsteemi puudujäägid oma erruminekuga samaaegselt lunastama, pole ju lahendus. Asjade lahendamine algab ikka sellest, kus tehti viga, ja tehtud on väga kalleid vigasid.
Koalitsioon on ühine vastutus
Tundub, et suur osa erakondi pole aru saanud, mis imeasi see võim tegelikult on. Võimukoalitsioon on ühine vastutus, mitte mingi kätte võidetud osa riigipirukast, mida minna omaette nurka üksinda nosima. Võimuliitu moodustades peavad erakonnad jõudma kokkuleppele ning seejärel selle kokkuleppe välja mängima, mitte hakkama koalitsioonilepingu allkirjastamise järel siseopositsiooni teesklema.
Ministri roll ei ole istuda kõrgel ja vaadelda, mis tema valdkonnas toimub, ning probleemide korral neid lihtsalt meedias hukka mõista. Minister peab juhtima, olema proaktiivne liider, mitte kommentaator. Ja lõpuks tuleb taastada poliitkultuur, et minister, kes oma tööga hakkama ei saa, astub tagasi.
Muidugi ei saa minister vastutada selle eest, kui ta avastab enda haldusalas probleeme, mille põhjustas tõepoolest tema eelkäija, sellisel juhul on loomulikult ministri ülesanne segadus korda teha. Kui aga hoopis ajakirjandus avastab suured vajakajäämised, mida minister oleks pidanud oma tööülesannete raames ise avastama, aga ei suutnud seda mitme kuu jooksul teha, küll aga on otsustanud ehku peale premeerida asutuse juhte, siis ei ole minister oma tööga hakkama saanud.
Samuti peab taastuma poliitkultuur, et võimuliidus ei vahetata meelevaldselt osapooli, vaid kui võimuliit ei suuda enam koos olla, astub ta täies koosseisus tagasi ja siis tehakse selgelt uus võimuliit uue lepinguga.
See, et erakonnad ei taha enam otsustada, kas nad on parasjagu koalitsioonis või opositsioonis, tekitab mingi hübriidvalitsuste kultuuri ja maksumaksjal on lõpuks järjest keerukam hinnata, kes tema raha õiguspoolest väärkasutas. Kui erakonnad määratlevad end võimuerakonnana ainult lindilõikamiseks ning vastanduvad sellele samale võimule siis, kui on vaja vastutada, siis sedamoodi riiki juhtida ei saa. Maksumaksja miljonid eurod pole ju mingi hübriidraha, vaid päris raha.