Skandinaavia riikides on juurdunud kultuur, kus kodanikud saavad lisaks valimistele otsesemalt kaasa rääkida poliitilistes otsustes. Seal on kõrge sotsiaalne sidusus ja usaldus nii kaasinimeste kui ka riigiinstitutsioonide vastu. Eestis on seda olnud keerulisem juurutada, sest ajalooliselt ja ka tänapäeval on usaldus riigistruktuuride vastu madal, ja eks õigustatult.
Kui vaadata näiteks Tervisekassa pidustusi või ka uudist Kaitseministeeriumi rahakasutuse kohta, siis on arusaadav, miks inimesed tajuvad riigisüsteeme mitte nende huvides toimivana. Maksumaksja raha kasutus, täpsemalt kasutuse läbipaistvus, veel täpsemalt aga läbipaistmatus, on liiga pikalt olnud probleemne ja püstitanud küsimusi, põhjendatult.
Poliitikateadlase Chenowethi uuring räägib sellest, et kui umbes 3,5% riigi elanikest osaleb aktiivselt ja rahumeelselt mingis kodanikualgatuses või -liikumises, on see peaaegu alati piisav, et panna valitsust tegema olulisi muudatusi või isegi põhjustada režiimi vahetust. Rahvaalgatust toiduainete käibemaksu langetamiseks toetas ca 9% valimisealistest kodanikest.
Eesti püüab end sageli määratleda kui Põhjamaad, matkides nende riikide poliitikaid ja harjumusi, kuid unustades tihti alused, mis need riigid edukaks tegid: võrdsus, usaldus ja inimeste põhivajaduste kindlustamine. Selle asemel, et piirduda „cargo cult“ stiilis imiteerimisega, peaksime hakkama neid aluseid ise looma, alustades näiteks käibemaksu alandamisega toidukaupadele, tagades seeläbi suurema õiglustunde ning ehitades ühiskonda, kus inimeste esmavajadused on tagatud.
Aga see on vaid murdosa probleemidest, mis peavad riigis lahenduse leidma, sest juhtimine on täielikult käest läinud. Keegi ei vastuta rahakasutuse eest ning see meenutab pigem Oprah’ saadet: sina saad, sina saad, kõik saate külalised saavad. Ainult, et – lihtrahvas ei paista olevat saatesse kutsutud.