Kui Sergei Metlev (PM, 18.09.25) hirmutas tallinlasi «ühe partei rusuva diktaadi» saabumisega, siis Mikk Salu (PM, 27.09.25) viibutab näppu teiste erakondade poole, teatades, et koostöö Keskerakonnaga toob neile igas asendis halba. Tegelikult loob aga Keskerakonna naasmine pealinna võimu juurde hoopis võimaluse poliitilisest ummikust väljumiseks.
Esiteks ei ole kuigi asjakohane oponentide kriitika Keskerakonna suhtes, sest see meenutab oma olemuselt Kaval-Antsu ja Vanapagana jutte, kus küsimusele «kes tegi?» saadi ikka ja jälle vastuseks «ise tegi». Täpselt sama lugu on Jevgeni Ossinovski linnavalitsusega, millele ajakirjanduse poolt anti üsna kopsakas usalduskrediit. Vastupidiselt oodatule asuti seda krediiti aga hoogsalt kulutama ning tagasimakset pole toimunud siiani. Oma reljeefseid lubadusi ei suudetud täita ning nüüdseks on pealinna juhtimine saanud vaid poliitmanöövrite ning suhtekorralduse pärusmaaks. Sisulist juhtimist enam ei toimu. Võib-olla ei olegi see niivõrd meeri süü, kuid ka oma koalitsioonikaaslaste käitumise pärast peab ta ikkagi vastutust kandma.
Pealinlased ei kiida viimase pooleteist aasta jooksul toimunut heaks ja see peegeldub selgelt erakondade populaarsusuuringutes. Linnavõimu juurde oodatakse tagasi Keskerakonda, kes suudab tasakaalustada ning pakkuda stabiilsust. Õigupoolest on tallinlase jaoks asi üsna lihtne, sest kohalikel valimistel antakse poliitikute tööle hindeid (loe: hääli) just vastavalt sellele, mis on tehtud või tegemata. Kui Ossinovski linnavalitsus oleks suutnud oma suuri lubadusi täita ning tuua pealinlastele sedavõrd suure hüppe elukvaliteedis nagu sõnadega maaliti, küllap saaksid siis need erakonnad valimistel ka tehtud töö vilju lõigata. Ent lõikad ikka seda, mida oled külvanud.
Võib-olla tegidki Keskerakonna kukutajad valearvestuse sellega, et linn tundus neile justkui iseenesest toimivat ning poliitikute osaks pidi jääma vaid fotograafidele poseerimine ja lintide lõikamine. Positiivset tähelepanu peab muidugi iga poliitik püüdma, kuid selle eelduseks on varem tehtud tõsine töö. Investeeringute reaalsuseks saamise periood on pikk, avaliku sektori asjaajamised võtavad kaua ning suures süsteemis on veel sada muutujat, mis võivad valesti minna. Isegi Tallinna-suuruses omavalitsuses peab ikkagi esmajoones tegelema haldusküsimustega ning «poliitika tegemine» on teisejärguline.
Õigupoolest käsitletaksegi kohaliku tasandi poliitikat teatud muutujaga, sest vaadates võimuliite üle Eesti, toimetavad seal rõõmsasti koos need, kes Toompeal teineteist suurte sõnadega välistavad. Muide, sotsiaaldemokraadid on läinud sealjuures sammu veelgi kaugemale, sest sotsist Kohtla-Järve linnapea arvas ühes videoklipis, et ka erakonnaga KOOS võiks koostööd teha. Hiljem küll pareeriti seda puise vene keele oskusega, kuid mis välja öeldud, see välja öeldud.
Poliitiline ummik on Eestile halb
Eesti poliitika on praeguseks jõudnud keerulisse seisu, kus Toompea koalitsiooni toetus on rekordiliselt madal (õigupoolest Eesti 200-l puudub see peaaegu täielikult), kuid parlamendi matemaatika tõttu ei saa sasipundart kuidagi lahti harutada. Ka riigikogu fraktsioonitute liikmete suur hulk näitab, et erakonnad ei saa hakkama oma poliitikutega ning vastupidi. Võib arvata, mis järgneb pärast Eesti 200 hävingut oktoobrikuus, sest paljudele jõuab siis kohale reaalsus – partei eksisteerib veel vormiliselt, kuid mitte sisuliselt.
Ometi võtab see rahva toetuseta (13,7 protsenti tähistab uut madalpunkti) valitsus Eestile tulevikku üha uusi kohustusi ning sõimab armutult läbi igaühe, kes julgeb kahelda selle tegevuse mõistlikkuses. Veelgi enam, riigikogu esimehe Lauri Hussari poolt veetav plaan kehtestada salaja nõuded, mis annaksid riigikogu juhatusele (loe: koalitsioonile) parlamendi üle võimu, mis pole demokraatlikule riigile kohane. Toome siia näitena kõrvale siseminister Taro (samuti Eesti 200) idee karistada inimesi ebasobiva materjali lugemise eest, mille ta küll praegu on avalikkuse survel pausile pannud.
Meie demokraatiale on kasulik valikute rohkus ja seda ka poliitiliste kokkulepete tegemisel. Vähem välistamist ja rohkem koostöötahet suurendab märgatavalt võimalusi erinevate osaliste ühiseks tegutsemiseks ning seeläbi ka üksteise tasakaalustamiseks. Kaldumine ühte või teise äärmusesse ei ole hea ei Eestile ega Tallinnale. Poliitilisest ummikust väljapääsuks peaks ka ajakirjandus ärgitama poliitikuid koostööle, mitte hirmutama vanaviisi jätkama. Muidu ollakse olukorras, kus tuleb taas nentida, et «ise tegi».