Suhteline vaesus on Eestis vähenenud, absoluutne vaesus suurenenud

Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4 protsenti ja absoluutses vaesuses 3,3 protsenti Eesti elanikkonnast; võrreldes 2023. aastaga langes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 0,8 protsendipunkti võrra, samas absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal aga tõusis 0,6 protsendipunkti võrra.

Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg selgitas, et suhtelise vaesuse määr näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elavad inimesed ei ela otseses puuduses, kuid nad ei saa endale lubada sellist elatustaset, mida peetakse ühiskonnas tavapäraseks,“ ütles ta.

Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 263 200 inimest, keda on pea 11 600 võrra vähem kui 2023. aastal. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav netosissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 858 eurot kuus, mis on 2024. aastal suhtelise vaesuse piiriks.

Remmelg selgitas, et suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste inimeste hulgas, sest leibkonna suurust arvestav sissetulek on neil kõige madalam.

„Neli aastat tagasi hakkas vanemaealiste hulgas suhteline vaesus vähenema ja see jätkus ka 2024. aastal. Möödunud aastal tajus suhtelist vaesust 62 protsenti üksi elavatest üle 65-aastastest või vanematest inimestest, mida on 8,7 protsendipunkti võrra vähem kui aasta varem. See on viimase 13 aasta madalaim näitaja,“ sõnas ta ja lisas, et positiivse suundumuse taga on meie eakate järjest pikem tööstaaž ning kasvav keskmine vanaduspension, mis on aasta-aastalt liikunud lähemale keskmisele sissetulekule.

Suhteline vaesus kasvas 2024. aastal kõige rohkem ehk 7,4 protsendipunkti võrra üksikvanemaga leibkondades. „Suurenenud lastetoetused aitasid aasta varem suure hulga üksikvanemaga peresid suhtelisest vaesusest välja. 2024. aastal vähenesid lasterikaste perede toetused ning ka tööhõive määr, millest viimane tõstis suhtelist vaesusust nii üksikvanemaga peredes kui ka ühe lapsega paaride hulgas,“ selgitas Remmelg. Suhtelist vaesust tajus möödunud aastal 38 protsenti üksikvanemaga peredest ja 14 protsenti nii ühe kui ka kolme ja enama lapsega paaridest.

Kõige suurem oli möödunud aastal suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal Ida-Viru maakonnas (33 protsenti), kus see oli ligikaudu kaks korra suurem kui Hiiumaal (14,8 protsenti), Järvamaal (15,5 protsenti), Harjumaal (16,5 protsenti) ja Raplamaal (16,7 protsenti). Enamikus maakondades suhtelise vaesuse määr vähenes. „Suurim vähenemine toimus Lääne-Viru, Saare ja Võru maakonnas. Väikesel määral ehk ühe protsendipunkti võrra kasvas suhteline vaesus Harju maakonnas, sealhulgas Tallinnas. Rapla maakonnas kasvas suhtelise vaesuse määr 2,6 protsendipunkti võrra ja Jõgeva maakonnas 1,2 protsendipunkti võrra,“ ütles ta.

Absoluutse vaesuse määr näitab, kui suur osa elanikkonnast ei ole võimeline end ära elatama. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli 2024. aastal väiksem kui 346 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum. Mullu koges absoluutset vaesust ligi 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem.

„Absoluutse vaesuse risk kasvab siis, kui töö kaotab pere peamine toitja,“ tõdes Remmelg.

Kõige enam tõusis 2024. aastal absoluutne vaesus üksikvanematega leibkondades ja ühe lapsega paaride hulgas. Möödunud aastal oli absoluutses vaesuses 11% üksikvanemaga leibkondadest ja 4,6 protsenti ühe lapsega paaridest. Mullu vähenes absoluutne vaesus lasteta leibkondades 0,7 protsendipunkti ja tõusis lastega leibkondades 1,8 protsendipunkti.

„Kolm aastat tagasi toimunud hüppeline hinnatõus tõi kaasa ka absoluutse vaesuse kasvu. Viimastel aastatel on absoluutne vaesus püsinud suuresti samal tasemel,“ rääkis Remmelg. 2024. aastal kasvas leibkonna koosseisu arvestav sissetulek keskmiselt seitse protsenti. Protsentuaalselt sama palju kasvas ka sissetulek palgatööst. Sissetulek pensionidest kasvas 10 protsenti, sissetulek lastetoetustest aga vähenes 17 protsenti. „Järjest on kasvanud ka eestimaalaste omanditulust saadav sissetulek, mis moodustas eelmisel aastal ligi viis protsenti kogu sissetulekutest,“ lisas Remmelg.

Inimeste enda tajutav ilmajäetus ehk nende inimeste hulk, kes ei saanud endale lubada mitmeid ühiskonnas laialt levinud hüvesid, jäi võrreldes möödunud aastaga samale tasemele. 2025. aastal tunnetas ilmajäetust 7,7 protsenti elanikkonnast ehk ligi 94 900 inimest.

2025. aastal tunnetas ilmajäetust ligi iga viies (19,1 protsenti) üksikvanemaga leibkond ja ligikaudu iga kaheksas (12 protsenti) üksi elav 65-aastane või vanem inimene.

Remmelg sõnas, et 2025. aastal kasvas kõige enam nende inimeste hulk, kes ei saanud endale lubada regulaarselt mõnes tasulises vabaajategevuses osalemist. „Seda ei saanud endale lubada ligikaudu iga kaheksas inimene. Iga viiendal inimesel ei olnud võimalik välja vahetada mööbliesemeid, iga neljandal inimesel ei olnud võimalik minna nädalasele puhkusele kodust eemale, näiteks kasvõi telkima,“ lausus Remmelg ja lisas, et rohkem kui igal kolmandal inimesel ei olnud võimalik ettenägematute kulutuste jaoks kokku saada 807 eurot.

“Sotsiaalministeerium on seisukohal, et meetmed tuleb suunata eelkõige sinna, kus abivajadus on kõige suurem,” ütles sotsiaalministeeriumi majandusliku toimetuleku poliitika juht Kati Nõlvak. „Meie siht on, et Eestis elaksid inimesed inimväärselt – see tähendab, et iga laps, iga eakas ja iga erivajadusega inimene saaks hakkama ning et abi jõuaks õigel ajal ja õigesse kohta. Viimaste aastate poliitikamuudatused on siiski toonud esimesi häid tulemusi ning üksi elavate eakate majanduslik olukord on oluliselt paranenud, mis näitab, et senised sammud on vilja kandnud. Samas ei saa me hoogu maha võtta, sest vaesuse vähendamine nõuab järjepidevat pingutust,“ lisas Nõlvak.

Vanemaealiste toimetulekut on parandanud pensionide kasv ja hooldereform. „Kui 2022. aastal kandsid inimesed ise 78 protsenti hooldekodu kuludest, siis 2024. aastaks oli see langenud 52 protsendi peale. Reform on vähendanud perede rahalist koormust ja suurendanud teenuse kättesaadavust,“ tõdes Nõlvak.

Eestis on universaalne perehüvitiste süsteem, mille kõrval on üha enam rõhku pandud teenustele, mis toetavad haavatavaid lapsi ja peresid. Viimaste andmete järgi on lastetoetuste osakaal leibkondade kogusissetulekutes mõnevõrra vähenenud, kuid toetuste tegelik suurus on varasemast siiski suurem. „See tähendab, et toetused ei ole vähenenud, vaid inimeste muud sissetulekud – näiteks palgatulu – on kasvanud kiiremini,“ selgitas Nõlvak.

Lisaks oleme parandanud erivajadustega laste rehabilitatsioonisüsteemi ja kasuperede tugisüsteemi. Alates järgmisest aastast saavad lapsevanemad, kes jagavad vanemahüvitist, teenida täiendavat tulu ilma et hüvitist vähendataks,“ lisas ta.

Kui muud turvavõrgud ei ole piisavad, on viimaseks toeks toimetulekutoetus. „Absoluutse vaesuse statistika näitab, et toetusele kvalifitseeruvaid inimesi on rohkem kui neid, kes seda taotlevad. Seetõttu lihtsustame taotlemist ja tõstame toimetulekupiiri. Riik plaanib praegu riigikogus menetlemisel oleva riigieelarve strateegia vastuvõtmisel tõsta järgmisest aastast toimetulekutoetusi, et abi liiguks koos elukalliduse kasvuga,“ ütles Nõlvak.