Rootsi Uppsala ülikooli infotehnoloogia osakonna professor Ken Mattsson modelleeris värske teadustöö põhjal Eesti tuulepargi madalsagedusmüra võimalikku levikut ja hindas, et see võib olla ametlikest mudelitest ohtlikult suurem, sest osa mõjust on jäänud tuvastamata, kirjutab Postimees.
Professor Mattsson sõnas Postimehele antud intervjuus, et Pärnumaal asuva, Enefit Greenile kuuluva Sopi-Tootsi tuulepargi lähikonnas elavate inimeste organismile võib teatud tuuleolude puhul teatud kohtades avalduda üle 100, kuni 172 detsibelline (dB) helivõimsus ühe hertsi sagedusel, ametlikult on inimesele ohtlik üle 40 dB mõju. See on infraheli, mida inimese kõrv ei kuule, kuid aju registreerib (PLOS One, 2017). Mõõdetavat mõju võimendab tuulikute pulseerimine ehk kuuldav nn viuh-viuh efekt.
«Kui tuulepark käima pandi, algasid tervel perel unehäired ja kohutavad peavalud kuni oksendamiseni,» kirjeldas tuulepargist üle viie kilomeetri kaugusel elav Toomas Toimeta. «Alguses ei osanud neid tuulepargiga seostada, aga hakkasin päevikut pidama, kuna need tekivad. Praegu võin sajaprotsendilise kindlusega väita, et kui tuul on tuulepargist meie suunast, on meil n-ö rasked ööd, hommikuks oleme laipväsinud. Kui tuulepark ei tööta või tuul ei puhu meie suunas, on tip-top kõik.»
Ta väidab, et sarnaste vaevuste käes kannatab 21 peret, kaugeim majapidamine asub tuulikutest kümne kilomeetri kaugusel.
«Terviseamet vastas, et kuna jään väljapoole kaht kilomeetrit, kus müra sumbub, ei saa minu juures mingit probleemi olla ja et terviseamet ei tegele terviseuuringutega, pöördugu ma arsti poole,» märkis Toimeta.
Enefit Greeni tootmise ja varahalduse juhi kohusetäitja Siim Ots kommenteeris: «Kuna Sopi-Tootsi tuulepargi näol on tegu Eesti suurima tuulepargiga, mille osas on ka suur avalikkuse huvi, siis viidi selle osas Enefit Greeni tellimusel läbi Eesti seni kõige ulatuslikum tuulepargi mürauuring. Mõõtmised viis läbi terviseameti rahvatervise labor ja selgitava aruande koostas terviseameti keskkonnatervise osakond, kes on kinnitanud, et need tehti kehtivate standardite kohaselt.»
Sopi-Tootsi tuulepargi müramudeldamise teinud Lemma OÜ keskkonnakonsultant, juhatuse liige Piret Toonpere ütles, et Lemma mudeldab müra alates 10 hertsist. «Sellest allapoole me mingeid mudeleid ei tee. Ei tee teadaolevalt ka ükski teine riik,» ütles ta.
Kas tuuleturbiinide madalsagedusliku müra mõõtmata-mudeldamata jätmine tähendab, et ametkonnad on seda siiani süsteemselt alahinnanud? «Jah, näib nii,» kinnitas Mattsson, kelle teadustöö ilmus eelretsenseeritud, st rahvusvahelise teadlaskonna poolt tunnustatud veebiajakirjas sciencedirect.com/.
«Infraheli ja selle heli mõõtmine, mida inimene kuuleb, on täiesti erinevad asjad,» märkis professor. «Samade seadmetega ei saagi seda teha. Infraheli mõõtmiseks on vaja eraldi ekspertiisi ning väga tundlikke ja valideeritud seadmeid. Tänaseks oleme ostnud [oma uurimisrühmale] ka uued seadmed, Hyperioni omad.» Nende eesmärgiks on mõõta sagedusi ka alla 1Hz.»
Praegused müranormid, mõõteriistad ja levinud tarkvarad, mida kasutatakse heli ja ka müraleviku hindamiseks, on professori sõnul mõeldud kõrgete sageduste (kuuldava heli) kirjeldamiseks, mis levivad üsna sirgjooneliselt – kiirtena. Infraheli aga murdub ja takistused seda ei peata, selle tugevust ametlikult ette nähtud mõõteriistad ei tuvasta.
Mattssoni töörühm tuvastas, et mida suurem tuulik, seda enam müra on madalate sageduste alal, mida mõõteriistad piisava täpsusega ei registreerigi. Ülisuured (ligi 300 m) tuulikud on väga uus nähtus ja nende tekitatav heli ongi nihkunud kuuldavast helist madalsagedusliku ja infraheli piirkonda. «Enamik varasemaid mõõtmisi on tehtud palju väiksemate turbiinidega,» selgitas ta.
Tegelikes oludes tekitavad tuulikud professori uurimuse järgi veel mitmel põhjusel tunduvalt rohkem müra, kui tuulikute tootjad väidavad. «Nemad käsitlevad tuulikuid n-ö ideaalsetes oludes, aga see ei vasta tegelikkusele. Mitu tuulikut üheskoos – tuulepargis – ja reaalsed ilmaolud annavad tulemusena hoopis teise pildi,» kinnitas professor.
«Iga kord, kui ma pean tuulikute juures mõõtmisi tegema, jään reaalselt haigeks,» viitas Mattsson, lisades, et täheldas enda peal samasuguseid sümptomeid, mida kirjeldas Toimeta. «Kui teeme tuulikute läheduses mõõtmisi – ligi 1–1,2 km kaugusel – ja kui veedan seal nii umbes neli tundi, siis saan üsna ägeda tinnituse (heli, mida kuuldakse aeg-ajalt või pidevalt kõrvades või peas ilma ühegi välise helistiimulita – toim), misjärel ei saa ma uinuda ning sellega kaasnevad migreenihood.»
Professor hindas, et selliseid terviserikkeid võib tekitada just tuulikumüra pulseeriv loomus. Looduses võib olla ka tugev muu infraheli müra, näiteks koskede või tormise mere juures, kuid see on ühtlane ega tekita terviseprobleeme.
Professori andmetel pole suurte tuulikute infraheli mõju uurimiseks adekvaatseid katseid seni tehtud. «Laboritingimustes kasutatakse heli tekitamiseks valjuhääldeid – need aga tekitavad pidevat heli,» seletas professor. «Pideva 79 dB tugevusega infraheli kümne minuti vältel on ju umbes sama, kui kuulata mere või metsamüha. See ei tee haigeks, mindki ei tee.» Seni on tema sõnul tehtud vaid lühiajalisi katsetusi ja neidki pigem tervete inimestega. Ilma korraliku uuringuta ei saa teha järeldust, et tuuleparkide müra oleks ohutu või vastupidi – ohtlik.
«Katseisikuid peaks olema vähemalt tuhatkond, kindlasti peaks nende hulgas olema dokumenteeritult migreeni-inimesi,» leidis professor. «Olles ka rääkinud meditsiiniasjatundjatega, siis nad kinnitavad, et umbes 30 protsenti populatsioonist võib olla väga tundliku närvisüsteemiga. Aga neile tuhandele peaks sel juhul esitama reaalsete tuulikute tekitatud müra, mitte selle salvestust. Ja mõju kindlaks tegemiseks võib kuluda nädalaid. Mõistagi tuleks siis kindlaks teha ka vahetu mõju ajule, nagu ka vererõhule jne. Paraku puudub teadmine selle kohta, mis juhtub, kui tundlikud inimesed elavadki aastaid tuulikute läheduses.»
«Eeldan, et samasuguseid katseid ka muudes valdkondades teha oleks keeruline, kui tahad võtta 1000 inimest ja panna nad kuhugi elama ning siis neid seal uurida. See ei pruugi olla väga realistlik,» märkis Toonpere. «Igasugused normid põhinevad keskmise inimese tundlikkusel. Loomulikult võib olla inimesi, kes on tundlikumad. Et mis see alternatiiv lihtsalt on? Laiemalt vaadates, et kas meil on energia tootmise viise, millel ei ole mitte mingeid mõjusid looduskeskkonnale või inimesele?»
Eestis tegeleb väliskeskkonnas leviva müra regulatsiooniga kliimaministeerium, siseruumide müra puhul sotsiaalministeerium. Viimase rahvatervishoiu osakonna nõunik Ramon Nahkur ütles, et vastavalt värskele ministri määrusele (12.11.2025) lähtuvad müranormid Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustest siseruumide müratasemetele, üldtunnustatud teadustöödest, valdkondlikest standarditest ja Eesti tervist toetava elukeskkonna loomise põhimõtetest (näiteks Rahvastiku Tervise Arengukava 2030).
«Kui näiteks WHO või muud rahvusvahelised pädevad terviseorganisatsioonid leiavad uusi tõendeid ja avaldavad kokkuvõtteid, mille tõttu tuleks norme muuta, siis kaalutakse seda kindlasti ka Eestis,» vastas ta küsimusele, kas Mattssoni teadustöö paneks ministeeriumi mõõtmisele ja mõõteriistadele kehtestatud norme üle vaatama. «Lisaks, kui Euroopa Liit kehtestab nõuded, mida liikmesriigid peavad üle võtma, siis tuleb seda samuti Eestis riigisiseselt teha.»
Ta viitas, et müra jt ohutegurite tervisemõjusid inimese tervisele hinnatakse kliimaministeeriumi poolt tellitud uuringutes «Tuulikute tervisemõjud: süstemaatiline ülevaade viimasel viieteistkümnel aastal eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatud uuringutest» (valmis) ja «Tuuleparkide akustilise mõju uurimine: mõõtmine ja modelleerimine ning registripõhine epidemioloogiline terviseriskide uuring» (töös).
Terviseamet osaleb keskkonnamõju hindamises, kui planeeritavad objektid võivad mõjutada tervist. Ameti keskkonnatervise osakonna teenuse juht Margus Korsjukovi sõnul kontrollib amet, kas projekti kavandamisel arvestatakse kehtivaid müranorme ja muid tervisekaitsenõudeid.
«Järelevalvet müra kaebuste üle teostab terviseamet, mis lähtub järelevalves kehtivatest müra normtasemetest, mis on kehtestatud õigusaktidega,» lisas ta. «Infraheli mõõtmisi tehakse määruse nr 61 toodud põhimõtete alusel, mis omakorda tuginevad standardil EVS-ISO 7196.»
Kliimaministeeriumi välisõhu osakonna nõunik Rasmus Pruus lisas, et Tartu Ülikooli eelootavas uuringus plaanib Akukon OÜ mõõta infraheli tuulikutest erinevatel kaugustel. Akukon vastas küsimustele nende kasutatavate seadmete ja mõõtmismetoodika kohta: «Küsimused vastustele leiate siis, kui töö on valmis, kus kirjeldatakse metoodikat, mõõtmisi jm tingimusi.»
Postimees küsis, kas on mehhanismi, kuidas uus teadmine võiks jõuda ülemaailmsete standarditeni? «Mul on Rootsist kogemus, kus keskkonnaametkonnad ei soovi samuti uuendada arusaamu,» vastas professor Mattsson meie ametnike seisukohtadest kuuldes. «Neil on arusaam, et suured tuuleturbiinid olevat koguni vähem müra tekitavad kui väiksemad ja vanemad. Kui me lähtume helimüra mõõtmisest, mida on tehtud siis füüsikaliselt ja dB väärtustest (mitte korrigeeritud dB(A) väärtustest), siis see on otsene vale. Kui tugineda dB(A) väärtustele, siis on see küll näiliselt tõde, aga sisuliselt on nii, et mida suuremaks muutuvad tuuleturbiinid, seda rohkem genereerivad nad madalsageduslikku ja ka infraheli.»
Sopi-Tootsi tuulepargi müraleviku mudeldamise tellis pärast Uppsala ülikooli teadustööga tutvumist MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti.
BNS
See mõju valitsust ei huvita nad täidavad käsku.