Kui Rein Veidemannil puudub õigus anda hinnangut Eesti väärtusruumile, siis kes defineerib ja määrab meie kultuuri- ja väärtusruumi? Kas peaminister ja tema sotsiaalmeediakontod?
Rein Veidemann – tunnustatud kirjandusteadlane, kirjanik, õppejõud. Üks Eesti taasiseseisvumise teerajajaid, Eestimaa Rahvarinde algatustoimkonna ja eestseisuse liige. Valgetähe V klassi ja Riigivapi III klassi teenetemärkide kavaler. Intelligentne inimene ja arvamusliider tundliku sotsiaalnärviga. Ta hääletati maha ERRi nõukogu esimehe kohalt.
Teda karistati arvamuse eest, sest ta julges öelda midagi, mis oli vastuolus valitseva konjunktuuriga. Just konjunktuuriga (huvigrupid, poliitikud, meedia), mitte ühiskonna üldise arusaamaga. Tõsi, rahvusringhäälingu nõukogu esimehel on oma roll ja vastutus, kuid Rein Veidemann ei teinud selles rollis ühtki mittelegitiimset otsust ega tegu, vaid avaldas isana, vanaisana ja inimesena kõigest arvamust. Arvamust ilma juriidilise jõuta.
35 aastat tagasi taastati Eesti iseseisvus just suurte isiksuste toel, kes julgesid mõelda ja öelda, aga praegu on ühiskonnale antud järjekordne signaal, et avaliku elu tegelased tohivad arvamust avaldada ainult siis, kui see arvamus ühtib «õige peavooluga». Vastasel juhul võib arvajat oodata tühistamine. Aga väärtusruum, mille üle ei tohi tühistamise hirmus arutada, ei ole enam väärtusruum, vaid ideoloogia. Ideoloogia, mida ei tohi vaidlustada, on totalitarism. Ajaloos on palju näiteid.
Sellist olukorda ei tohi vabas ühiskonnas lubada. Riigi ja rahva väärtusruum ei ole ju tervikuna vastu võetud reglement, vaid protsess, mis kujuneb jooksvalt pideva arutelu ja debati käigus. Mistahes seisukohad, mis ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusliku korraga, on legitiimsed. Ometi on tulnud esile veel mingi paralleelne õigusruum, mida hr Veidemann ise võrdles tabavalt Kafka «Protsessiga».
Ja veel üks «moraalisõnum», mille oleme praegusest juhtumist saanud: kui keegi osaleb inimese tühistamises, keda ta on esialgu kaitsnud, osutub selles kaalukeeleks, siis preemiaks saab endale selle inimese ametikoha. Kas selliselt kujunebki õige «väärtusruum»?
Seda kõike arvesse võttes peame praegu seisma üheskoos mitte ainult Rein Veidemanni eest, vaid iga Eesti inimese õiguse eest säilitada oma maailmavaade ja sõnavabadus ilma hirmuta selle eest oma ametikoht kaotada. Aga Rein Veidemannile vastupidavust ja kummardus minu poolt!