Mihhail Kõlvarti kommentaar riigil kasutamata 2,15 miljardit euro kohta

Eesti riigi rahandus on absurdses olukorras, kus valitsus on kolm aastat tõstnud makse, hävitades inimeste toimetulekut ja ettevõtluskeskkonda, sest väidetavalt ei ole muud võimalust hädavajalike kulude katmiseks. Ja samal ajal tuvastab riigikontroll, et aastal 2025 jääb 2,15 miljardit eurot lihtsalt kasutamata. 2,15 miljardit on oma mastaabilt peaaegu kümme korda suurem summa kui automaksu väljatöötamisel tehtud laekumisprognoos. See on rohkem kui pooleteistkordne Tallinna linna eelarve. Ja selline summa jäi üle.

Muidugi see ei tähenda, et see raha jäi riigikassasse lihtsalt alles ja seda saaks nüüd laiali jagada. Selle hulgas on ka selliste projektide kulud, mis lükkusid edasi. Aga on väga kõnekas, kui kergekäeliselt ja kui suures mahus selliseid ebatäpsuseid riigi majandamisel tekitatakse. Rahade ülekandmine ja projektide venimine sellises mahus ei tohiks olla tavapärane rutiin. Seda taunib täiesti põhjendatult ka riigikontroll, tuues välja, et rohkem kui pool mullu kasutamata jäänud rahast olid välistoetused, peamiselt Euroopa Liidult, ja CO2-kvoodi müügitulu ning samuti jäi 2024. aastal kasutamata peaaegu 600 miljonit eurot maksudena kogutud raha. Muuhulgas jäi kasutamata suur osa eestikeelsele õppele ülemineku, samuti ettevõtete ja teadus- ja arendustegevuse toetamise ning digivaldkonna arendamise rahast. Samal ajal öeldakse maksumaksjale, et riigi kõik kulutused on ajakriitilised, hädavajalikud ja maksutõusudele alternatiivi pole.

Riigikontroll toob väga tabavalt välja, et riigikogu ja valitsuse jaoks on justkui lihtsam suurendada riigi tulusid maksutõusude kaudu kui sundida riigiaparaati pidevalt hindama, millised kulud on tõesti vajalikud.
Kuidas selline korralagedus riigi rahanduses üldse võimalik on?

Kümme aastat tagasi hakati Eestis koostama riigieelarve mitte kulupõhiselt, vaid tegevuspõhiselt. Sealjuures on keeruline tuvastada, kelle eestvedamisel see toimus, sest nurjunud eksperimentide puhul on tavapärane, et nii mõnigi vastutaja väidab tagantjärele, et oli selle vastu.

Aga süüdlaste otsimine ei olegi hetkeseisuga primaarne. Oluline on mõtestada lahti, mida see otsus tähendas Eestile. Tegevuspõhine eelarve tähendab lihtsustatult, et kui varem kirjutati kulurea taha konkreetselt, mille peale see raha kulub, siis nüüd kirjutatakse kulurea taha, missugust eesmärki see kulu peaks aitama täita. Toona lubati, et see uus meetod saab olema informatiivsem kui kuivad numbrid, aga tegelikkus osutus teistsuguseks – pigem tekitas tegevuspõhine eelarve juurde segadust ja mänguruumi, mida sellise tähtsusega dokumendis olla ei tohiks. Ja see mänguruum tekib sellest, et need kulurea taha kirja pandud eesmärgid kipuvad jääma filosoofiliseks ning neid ei saa mõõta. Aga riigieelarvet peab saama mõõta.

Riigieelarvel on kaks suurt ülesannet – et ministeeriumid ja riigiametid saaksid planeerida riigi sissetulekuid ja kulusid, ning et maksumaksjal oleks võimalik omada ülevaadet sellest, kuhu tema raha kulutatakse. On päris selge, et kui isegi riigikontrolör ei saa praeguse riigieelarve järgi enda tööks vajalikke andmeid kätte, siis ammugi ei paku see vajalikku ülevaadet ei maksumaksjale ega ka avalikule sektorile endale.

Riigieelarve peaks olema riigi rahanduse kõige olulisem töödokument, mitte meelelahutuslik aastaraamat. Ja täna pole küsimus enam ainult rahanduses. Ka riigi juhtimine peaks olema sisuline, aga tegelikkuses muutub järjest ideoloogilisemaks. Ja kahjuks selline tegevuspõhine ja filosoofiline eelarvekulutuur ainult soodustab ideoloogilise riigijuhtimiskultuuri süvenemist, sest võimaldab erinevaid poliittehnoloogiaid sõnastuste sisse peita ning hajutab vastutust.

Eesti maksumaksja ei peaks neid eksperimente kinni maksma! Me peame taastama professionaalse riigijuhtimise ja läbipaistva finantsdistsipliini. Riigil on kohustus teha arusaadavaid plaane ning neid ka järgida. Maksumaksjal peab olema võimalus aru saada, mille jaoks tema raha kasutatakse. Selleks tuleb taastada täies ulatuses läbipaistev ja kulupõhine eelarve, kuhu ei saa enam peita ideoloogilisi poliittehnoloogiaid ja tegevusetust.