Põlevkivitehnoloogia on praegu Eesti ainus saadaolev energiatootmise tehnoloogia, mis on samal ajal soodne, juhitav ja välismaailmast sõltumatu. Need kolm omadust moodustavad Eesti energiajulgeoleku aluse. Kõiki muid omadusi tuleb praeguses geopoliitilises olukorras pidada energiatootmisel teisejärguliseks.
Olukord, kus umbes pool elektrienergiast tuleb väljast sisse osta ning elektri hind kõigub pidevalt, olles ka üle mitmesaja euro, on aga märk sellest, et praeguse valitsuse põlevkivile vastanduv energeetikakorraldus ei ole jätkusuutlik.
Tuleb otsustada, et põlevkivielekter jääb aastakümneteks
Nagu öeldud, pole mitte ükski teine tehnoloogia peale põlevkivi ühtaegu soodne, juhitav ning sõltuv üksnes Eesti oma toorainest. On juhitavad gaasijaamad, aga need sõltuvad välistoorainest. On juhitamatud tuulepargid, mis sõltuvad ilmaoludest. Ja kodumaise puidu põletamine, et elektrit toota, ei ole niisuguses mahus kindlasti mõistlik.
Nii et põlevkivi ei saa olla kuidagi ajale jalgu jäänud, nagu väidab lugupeetud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt, vaid vastupidi – see lahendab Eesti jaoks järjest kriitilisemaks muutuvaid küsimusi.
Põlevkivitehnoloogia ajast maha jäämine vastab tõele üksnes selles võtmes, et meie jaamades ei ole võetud kasutusele kõige uuemaid tehnoloogiaid, mille abil saaks toota põlevkivielektrit senisest tõhusamalt ja palju puhtamalt. Need tehnoloogiad on aga TalTechis loodud ning nende kasutuselevõttu on takistanud üksnes osa poliitjõudude ideoloogiline kavatsus põlevkivitööstus sulgeda – see ei võimalda teha pikaajalisi investeeringuid.
Me peame otsustama, et põlevkivitööstus nii elektri kui ka põlevkiviõli tootmiseks jääb Eestisse veel mitmekümneks aastaks. See otsus võimaldaks meil rajada uuema tehnoloogiaga jaamad ja moderniseerida olemasolevaid. Muud lahendust energiajulgeoleku tagamiseks Eestis ei ole.
Eesti põlevkivitööstus sai alguse vabariigi sünniga samal aastal – 1918. aastal. Kui tulla ajas sadakond aastat edasi, aastasse 2019, siis seitse aastat tagasi moodustas põlevkivitööstus ligikaudu 5% Eesti sisemajanduse kogutoodangust ja 2,5% tööhõivest.
Eestis on inimesi, kes on põlevkivi alal pädevad ja kogenud. Meil on olemas maailma tipptasemel oskusteave. Põlevkivi puhul ei ole vähetähtis ka regionaalpoliitiline aspekt, see mängib olulist rolli Ida-Virumaa tööhõives.
Nii et Eesti ei viskaks põlevkivist loobudes minema ainult oma väärtuslikemat maavara, vaid ka oma inimesed, nende hariduse ja kogemuse. Ajakirjandusest loeme, et praegune valitsus survestab isegi ülikoole põlevkivitehnoloogia õpetamisest loobuma või ainet ümber nimetama, muidu lepinguid ei kinnitata.
Põlevkivielektri hind on kunstlikult kõrge
Põlevkivivastased poliitjõud väidavad, et põlevkivi ei ole kalli hinna tõttu enam konkurentsivõimeline. See pole aga tõsi, sest põlevkivielektri kalli hinna taga pole mitte tehnoloogia enda eripära, vaid poliitilised valikud.
Esiteks on põlevkivile seatud ulatuslikud lisamaksud, mis on aga sündinud poliitiliste otsuste tulemusena ega ole põlevkivitehnoloogia paratamatu pärisosa. Keskkonnamaksud määravad praeguseks umbes poole põlevkivielektri omahinnast.
Teiseks muudab põlevkivielektri kalliks see, et praeguse elektribörsi loogika tõttu ei lasta jaamadel ühtlase koormusega töötada, vaid need surutakse üksnes juhuelektri tasakaalustaja rolli. Siis, kui tuul puhub, saavad tuulejaamad väga odava hinnaga elektrit pakkuda. Aga see on üksnes näiline, sest need ei suuda pakkuda oma toodangut stabiilselt pika aja jooksul.
Seetõttu on paratamatu, et mõni juhitav jaam peab tuuleparkide toodangut pidevalt tasakaalustama. Aga jaamade pidev sisse- ja väjalülitamine muudab põlevkivielektri palju kallimaks, kui see oleks jaama ühtlaselt töötades.
Valitsus soovib panustada juhitavate elektritootmisüksute puhul mitte olemasolevate põlevkivijaamade moderniseerimisse, vaid hoopis uute gaasijaamade rajamisse. Arvestades, et gaasijaamade tooraine tuleb laevadega importida, ei pruugi selle tootmistsükkel kujuneda puhtamaks kui kohalikul põlevkivil ning selle saadavus ja hind on maailmas ebakindlad. Gaasielektrijaamu luuakse üksnes tuuleparkide stabiliseerimiseks ja seda ei saa kindlasti pidada energeetikajulgeolekut parandavaks lahenduseks.
See, et mujal Euroopas on tuulepargid pankrotikursil ning ka Eesti Energia ostab tuulegeneraatoreid kokku pankrotipesadest, peaks üsna selgelt näitama, et valitsuse kavatsus rajada riigi energiasõltumatus tuulejaamadele, ei ole kestlik. Kuigi eelmisel aastal hingasid Eesti inimesed kergendatult, et meretuuleparkide hiidtoetused pausile pandi, siis tuuleparkide maksumaksja rahaga toetamine on valitsuses siiani päevakorral.
Kuigi elektribörsi statistika näitab, justkui oleks tuuleelekter muud moodi toodetust odavam, siis selles ei kajastu lisakulu, mida tuuleparkide börsil osalemine endaga kaasa toob: põlevkivi sundimine ebaefektiivsesse töötsüklisse on tuuleelektri tasakaalustamisega kaasnev kulu.
Põlevkivitööstuse arendamine ei ole maailmavaateline valik
Valitsuse esitletud värskes energiamajanduse arengukavas on taastuvenergeetika soodustamise meetmetena nimetatud planeeringute kiirendamine ja finantsinstrumendid. Mida nende all mõeldakse? Praegu teadaoleva põhjal tähendaksid need lihtsustatult kogukondade kaasatuse vähendamist ja maksumaksja rahaga tuuleenergia ettevõtete hinnapõranda garanteerimist või ettevõtjate laenude käendamist.
Kuigi samas arengukavas väidetakse, et põlevkivitehnoloogiat likvideeritakse üksnes selles tempos, kuidas uued alternatiivsed tehnoloogiad arenevad, siis see on kõigest tühi loosung ja tegelikkus on teistsugune. Sellises ideoloogilises võitluses mõõdukat tempot ei hoita ja tulemused on juba käes. Eelmisel aastal osteti ligi pool Eesti elektrienergiast Soomest, hind ligi kaks korda kõrgem kui põhjanaabrite juures. Eesti maksis elektri eest keskmiselt 80,39 eurot megavatt-tunni kohta, Soome aga 40,49 eurot!
Eesti esmane huvi peab olema energiajulgeolek. Eesti energiajulgeolekut ei saa rajada sõltuvusele ilmastikuoludest ja välisühendustest ega lootusele, et mõni tehnoloogia areneb aja jooksul välja praegustest puudujääkidest.
Lähtuda tuleb faktidest, mitte soovmõtlemisest, eriti praeguses geopoliitilises olukorras. Põlevkivitööstuse säilitamine ja arendamine ei ole Eesti jaoks maailmavaateline valik, vaid julgeolekuküsimus. Ja otsus, et me ei lase hävitada oma energiajulgeolekut, tuleb igal Eesti kodanikul teha hiljemalt tuleva aasta märtsis.