Kurb rekord: Reformierakonna „edu“ vili – eestlased pandivad ellujäämise nimel oma viimast vara

Samal ajal kui Stenbocki majas räägitakse „peenhäälestamisest“ ja majanduse kindlatest kätest, peegeldab karm tegelikkus hoopis midagi muud. Eesti suurima pandimajade keti Luutar statistika paljastab valusa tõe: rahvas on vaesunud määral, mida pole nähtud viimase 20 aasta jooksul.

Eesti inimeste toimetulek on jõudnud kriitilise piirini. Kui valitsuskoalitsioon armastab rääkida keskmise palga tõusust, siis Luutari tegevjuhi Luule Emmari sõnad maaliid ilustamata pildi – reaalpalgad on inflatsioonile ammu jalgu jäänud ja inimesed ei vea lihtsalt kuu lõpuni välja. Tänavu sõlmitakse iga kuu veerandi võrra rohkem pandilepinguid kui aasta tagasi. See pole lihtsalt number, see on 25 protsenti rohkem meeleheidet.

Keskklass on löögi all

Kõige murettekitavam on asjaolu, et pandimajja ei vii teed enam ainult sotsiaalselt haavatavamaid rühmi. Emmari sõnul on Luutari ukseläve hakanud üha tihedamini kulutama tavaline keskklass ja isegi jõukamad kodanikud. Kui varem toodi panti ehk luksusesemeid ootamatute kulude katteks, siis nüüd rändavad lettidele igapäevased tarbeesemed: kohvimasinad, televiisorid, telefonid ja isegi laste mängukonsoolid.

Inimesed pandivad oma koduse vara kuu teises pooles, et osta süüa ja maksta arveid, lootuses see kuu alguses uue palga laekudes välja osta. See on nõiaring, kuhu on paisatud tuhanded pered, kes veel mõne aasta eest end turvaliselt tundsid. Keskmine pandisumma on aastaga hüpanud 120 eurolt 170 eurole – see on otsene märk elukalliduse drastilisest tõusust, kus isegi „augu täitmiseks“ vajaminev summa on kasvanud poole võrra.

Müüki läheb „perehõbe“

Eriti valusalt kõlab fakt, et eestlased on hakanud massiliselt loobuma oma väärismetallist ehetest ja lauahõbedast. Veebruaris ja märtsis toodi vaid paari nädalaga kokku 50 kilo hõbedat. Kui rahvas hakkab realiseerima oma suguvõsa mälestusesemeid ja „mustadeks päevadeks“ hoitut, siis on selge, et need mustad päevad on käes.

„20-aastase tegevusaja jooksul pole eestlased kunagi varem nii palju pantinud kui tänavu kevadel,“ tõdeb Luule Emmar.

See on hävitav hinnang praegusele majanduspoliitikale. Kui pandimajade äri õitseb ja lööb ajaloolisi rekordeid, siis on see riigi ebaõnnestumise monument. Eriti drastiline on olukord piirkondades nagu Kohtla-Järve, kus käive on kasvanud kõige kiiremini, kuid löögi all on ka Tartu, Pärnu ja Rakvere.

Valitsus vaikib, rahvas kannatab

Kuni oravaparteilased räägivad riigieelarve tasakaalust, peavad Eesti inimesed valima, kas jätta alles lapse mängukonsool või maksta küttearve. Iga kuu lisandub 25 protsenti uusi kliente, kes on sunnitud astuma üle pandimaja läve. See pole enam „ajutine raskus“, vaid süsteemne vaesumine, mis sööb ühiskonna vundamenti.

Kesknädal küsib: kui kaua võib valitsus ignoreerida reaalsust, kus rahva peamine „pank“ on pandimaja ja ellujäämisstrateegiaks on kodutehnika pantimine? On aeg lõpetada Exceli-tabelite imetlemine ja vaadata otsa inimestele, kelle jaoks on saanud igapäevaseks reaalsuseks võitlus viimase euro pärast.

Kn