70 miljoni küüniline hind: Kelle arvelt lappis Reformierakonna valitsus riigieelarve auke?

Kui Toompeal kõlab mantra „raha ei ole“, tasub alati küsida: kelle jaoks seda pole? Kui valitsus asus mõne aasta eest külmavereliselt kärpima lasterikaste perede toetusi, võttes kolme ja enama lapsega peredelt ära 200 eurot kuus ning jättes nad ilma elukallidust leevendavast indekseerimisest, kõlas see kui riigimehelik paratamatus. Kokkuhoiu saagiks kujunes umbes 70 miljonit eurot aastas. Selle raha andis Riigi kaitseinvesteeringute keskus ära aferistidele.

Valitsusparteide Exceli-tabelis oli see pelgalt rida numbreid. Eesti peredele tähendas see aga sadu tuhandeid ära jäänud huviringe, pingelisemat toidukorvi ja teadmist, et riik karistab neid, kes panustavad meie rahva tulevikku kõige enam. Ent mida see kurikuulus 70 miljonit eurot tegelikult tähendab? Kui panna see summa kõrvuti Eesti igapäevaelu valupunktidega, variseb valitsuse jutt „vältimatust kokkuhoiust“ koost nagu kaardimajake.

Hoolimatuse hind sotsiaalvaldkonnas

70 miljonit eurot on peaaegu täpselt sama summa, millega saaks:

• Tõsta kõigi Eesti puuetega inimeste toetusi enam kui kahekordseks. Kogu riigi puudetoetuste aastane eelarve on umbes 56 miljonit eurot. Aastatepikkuse kärpe arvelt oleks saanud tagada abivajajatele väärika toimetuleku ja kaotada häbiväärsed järjekorrad abivahendite taotlemisel.

• Maksta üksikvanemate laste toetusi järgmised kaheksa ja pool aastat. Valitsus eelistas võtta peredelt, samal ajal kui tuhanded üksikvanemad võitlevad igapäevase vaesusega.

• Katta terve riigi toimetulekutoetuse kulu pooleteiseks aastaks. Toimetulekutoetus on viimane päästerõngas neile, kes on sattunud sügavasse hätta. Suurperede arvelt näpistatud summa hoiaks seda võrku vee peal kauem kui 18 kuud.

Löök maapiirkondadele ja haridusele

Samal ajal kui lastega peredelt võeti leib laualt, laiutas valitsus käsi hariduse ja siseturvalisuse ees. 70 miljoni euroga oleks saanud:

• Tagada kõigile Eesti koolilastele tasuta koolilõuna peaaegu kaheks terveks õppeaastaks. Selle asemel, et toetada kasvavat põlvkonda, pandi koolilõuna hind omavalitsuste ja lapsevanemate õlgadele.

• Kaotada terveks aastaks kõigis omavalitsustes lasteaia kohatasud, tehes alushariduse peredele täiesti tasuta kättesaadavaks.

• Finantseerida 10-protsendilist õpetajate palgatõusu järjest kaheks aastaks. Tuletagem meelde õpetajate streike ja Toompea ees külmetanud pedagooge – lahendus oli valitsusel käeulatuses, aga see võeti lasterikastelt peredelt hoopis riigikassa aukude lappimiseks.

• Hoida töös kogu Eesti päästeteenistust üheksa kuud. Päästjate palgatõusuks räägiti sentidest, maapiirkondade komandosid kummitab sulgemisoht, samal ajal kui 70 miljonit liikus riigieelarve sügavustesse.

Maksupohmell ja valed prioriteedid

Kogu selle kärperalli tragikoomika peitub selles, et kärbetele ei järgnenud kergendus, vaid uus maksukoorem. Selle asemel, et toetada peresid, kehtestati automaks ja tõsteti käibemaksu. Seesama 70 miljonit eurot kataks ära ligikaudu kolmandiku kogu Eesti autoomanike iga-aastasest automaksukoormusest või kaotaks riigist ühe hoobiga kogu kodualuse maa ja metsamaa maamaksu.

Tegemist polnud kokkuhoiuga, vaid ideoloogilise valikuga. Valitsus otsustas karistada suurpere, jätta hätta päästjad ja õpetajad ning lükata arve lihtsa maksumaksja kaela. Kui 70 miljonit eurot võrdub kas kogu Eesti kiirabisüsteemi aastase ülalpidamise või perede kindlustundega, siis on selge: Toompeal ei valitse mitte rahapuudus, vaid südametunnistuse defitsiit.

Kn