Anneli Ott, Eesti Keskerakonna peasekretär
Esmapilgul võib tunduda see küsimus veidi kummaline. Bioloogiliselt võiks sellele vastata ühtmoodi, statistiliselt teistmoodi. Eesti vanarahva tarkus aga ütleb: nii mitu, kui mitu ta tunneb, et suudab üksi üles kasvatada. Oluline on just sõna “tunneb” ehk siis, mida naine oma senise elukogemuse ja alateadvusesse salvestunud info põhjal teab.
Lapse saamise otsus võib olla emotsionaalne, kuid see on pigem esimese lapse puhul. Meil on oma riigi tulevikule mõeldes vaja ka teist ja kolmandat last, liiast pole ka neljas ja viies. Mida aga kindlasti ei tehta, ei otsustata sündimuskordaja, riikliku strateegia ega poliitikute seatud eesmärkide järgi. Selle otsuse taga on inimese enda elukogemus, paarisuhte seis, majanduslik olukord ja usk tulevikku. Teisisõnu on see veendumus ja kindlustunne nii enda, oma suhte kui ka riigi suhtes.
Tasuta lasteaed annab kindluse
See kindlustunne ei teki päeval, mil noor naine hakkab pere loomisele mõtlema, vaid seda kujundatakse juba lapsepõlvest. Tüdruk võib näha, kuidas tema ema üksi kõigega toime peab tulema. Ta võib kogeda mõne lähedase pere lagunemist, kuulda pidevalt, kui raske on laste kõrvalt töötada, kuidas riik ei märka piisavalt erivajadustega laste vajadusi või kui keeruline on pärast lahkuminekut majanduslikult toime tulla. Mõnikord piisab ühest väga isiklikust kogemusest, et kusagile alateadvusse jääks mõte: kas mina tahan kunagi samas olukorras olla?
See ei tähenda, et isal poleks tähtsust. Vastupidi – hea isa, toimiv paarisuhe ning ema ja isa ühine vastutus on lapse jaoks hindamatud. Meeste rolli pereelus tuleb väärtustada rohkem, mitte vähem. Aga vastutustundlik rahvastikupoliitika peab arvestama ka sellega, et elu ei lähe alati plaani järgi – suhted lõpevad, inimesed haigestuvad, juhtub õnnetusi ja vahel jääb üks vanem laste kasvatamisega üksi. Seetõttu on lapse saamise otsuse juures üks väga fundamentaalne küsimus: kui elu läheb teisiti, kui ma täna loodan, kas ma saan hakkama? Sünnitamise otsuse teeb lõpuks naine. See on tõsiasi, mitte hinnang meeste rollile.
Lihtsalt bioloogiliselt on nii, et mees ei pruugi teadagi, kui ta isa on, naine teab alati, et ta ema on. Mehel on teoreetiliselt võimalik vaatamata varasematele lubadustele ja plaanidele kasvõi poole raseduse ajal ümber mõelda ja minema astuda, naisel mitte. Naine peab selle kõigega arvestama. Siin tuleb mängu riik. Riik ei saa asendada isa ega paarisuhet. Ta ei peagi seda tegema. Kuid riik saab anda naisele teadmise, et kui elu peaks võtma ootamatu pöörde, pakub ühiskond talle kindla seljataguse.
Selles pole ka mitte midagi uut, ainult, et riik peab täna täitma sedasama kogukonna rolli, mis oli vanas külaühiskonnas. Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, öeldi siis ja see kehtib ka täna. Kuigi enam ei ela kolm põlvkonda ühe katuse all ja kivilinnas ei pruugi naabrid omavahel igapäevaselt läbi käia, tihti isegi mitte üksteist märgata, on vajadus sarnase turvavõrgu järele jätkuvalt olemas.
Sellest vaatenurgast muutuvad ka riigi perepoliitika konkreetsed valikud palju sisulisemaks. Tasuta lasteaed ei ole lihtsalt üks sotsiaaltoetus või raha ümberjagamine. Tasuta lasteaed tähendab, et lapsevanem saab tööl käia ning lapse võimalused alushariduseks on igal juhul tagatud. Samamoodi tähendab kättesaadav huviharidus seda, et lapse võimalused ei kao koos pere sissetuleku vähenemisega. Toimiv tasuta ühistransport vähendab laste kasvatamise igapäevaseid logistikakulusid ning on eriti oluline väljaspool suuremaid linnu.
Vanemahüvitis ja lapsetoetused peavad andma kindluse, et lapse sünd ei tähenda perele järsku majanduslikku kukkumist. Maksusüsteem peab jätma väikese ja keskmise sissetulekuga töötavale perele rohkem raha kätte. Seetõttu on ka astmeline tulumaks perepoliitika küsimus, mitte ainult maksupoliitiline vaidlus. Kogu selle loetelu üks oluline sammas on oma kodu. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2025. aastal koostatud uuringus tuuakse välja, et 96% noortest soovib oma kodu omada. Mida vanemaks saadakse, seda kindlamalt soovitakse kodu omada (30–35-aastaste seas 99%).
Oma kodu muutub järjest kättesaamatumaks
Kodu omamise soov on selgelt seotud ka laste saamisega – 99% lastega leibkondadest soovivad kodu omada. On silmakirjalik rääkida noorele perele kindlustundest, kui oma kodu muutub järjest kättesaamatumaks. Riik peab aitama noortel inimestel ja noortel peredel esimese koduni jõuda ning vähendama eluasemelaenuga kaasnevaid kohustusi, see tähendab ka esmase sissemakse riigipoolsest käendamist ja omaosaluse koormuse vähendamist. Lapsekasvatamise ja üürimaksmise kõrvalt võib sissemakse kogumine võtta aastaid, kuid seda aega võiks noor pere kasutada juba laenumaksete tasumiseks omaenda kodu eest. Kui me soovime, et esimese lapse saamise iga ei nihkuks järjest edasi, aga majanduslik võimalus perele sobiva koduni jõuda liigub samal ajal kolmekümnendatesse eluaastatesse, siis töötavad meie rahvastikupoliitilised eesmärgid ja tegelik eluasemekeskkond teineteisele vastu.
On selge, et need meetmed eraldi ei pane noori lapsi saama. Valitsus ei saa veenda naist last sünnitama. Riigi toetused ei ole hinnakiri, mille eest sünnitamist tellida. Valitsuse ülesanne on lihtsalt vähendada põhjuseid, mille tõttu soovitud laps jääb sündimata.
Kindlasti on poliitikutel kiusatus rääkida enne valimisi kohe saabuvast kasvust ja probleemi lahendamisest lähitulevikus. Siinkohal tasub olla ootuste suhtes pigem realistlik. 2025. aastal sündis Eestis 9240 inimest, suri ligi 70 protsenti rohkem ja seega oli loomulik iive miinus 6448 inimest. Samal ajal langes summaarne sündimuskordaja 1,16-ni, kuigi rahvastiku taastetasemeks peetakse ligikaudu 2,1 last naise kohta. See tähendab, et tänane sündimus jääb väga kaugele tasemest, mis võimaldaks põlvkondadel pikemas vaates end taastoota.
Kui selline olukord kestab, ei tähenda see ainult väiksemat rahvaarvu, vaid järjest väiksemad põlvkonnad jõuavad tööturule ajal, mil ülal tuleb pidada vananeva ühiskonna pensioni- ja tervishoiusüsteemi, avalikke teenuseid ning olemasolevat taristut. Seetõttu ei ole madal sündimus üksnes perepoliitika küsimus, vaid mõjutab otseselt Eesti majandust ja sotsiaalsüsteemi ning riigi pikaajalist toimimisvõimet.
Kindlustunne, mille kadumine on võtnud aastaid ja mis on viimase kolme aastaga teinud eriti järsu kukkumise, ei taastu ühe riigieelarve, valimiskampaania ega ühe valimistsükliga. Rahvastikupoliitika ei ole üks peatükk valimisprogrammis. See on majandus-, maksu-, eluaseme-, haridus-, tervishoiu-, regionaal- ja sotsiaalpoliitika ühine tulemus, kogu meie riigi alus.
Kui noorel inimesel on töö, mille eest saadav sissetulek võimaldab saada oma kodu; teadmine, et lapsele leidub lasteaiakoht ja huvitegevus; tervishoid on kättesaadav ning riigi perepoliitika ei muutu iga valitsusega ja valimislubadused ei ole pelgalt loosungid, tekib midagi, mida ühegi seaduse ja määrusega eraldi luua ei saa. Tekib usk tulevikku.
Kui palju usaldada elu?
Lapse saamine jääb alati inimese enda otsuseks. Valitsus ei saa ega tohigi kellelegi ette kirjutada, mitu last ta peab saama. Kuid kui soovime, et sündimuskordaja hakkaks taas tõusma, peame suutma anda küsimusele “mitu last saab üks naine sünnitada?” senisest teistsuguse vastuse. Nii mitu, kui mitu tema ja Eesti riik suudavad koos üles kasvatada. Loomulikult on tugev pere, kus on ema ja isa, parim võimalik lähtekoht. Mõnikord suudab isa, kes elab eraldi, jääda oma lastele kindlaks toeks, mõnikord on isakujuks ja majakaks lapsele hoopis tubli kasuisa.
Aga lapse kasvamine iseseisvaks võtab aega paarkümmend aastat ning mitte ükski ema ei saa ennustada, milliseks kujuneb tema pere lugu selle aja jooksul. Kogukond ehk riik peab olema olemas ka siis, kui elu ei lähe parima võimaliku stsenaariumi järgi. Naine peab teadma juba enne lapse saamise otsust, et kui ta peaks ühel päeval õnnetul kombel lastega üksi jääma, ei jää ta päriselt üksi. Arusaadav, et on ka olukordi, kus lastega jääb üksi hoopis isa ja ka siin kehtib samasugune riigi roll, lihtsalt need lapsed on olnud ka mingil hetkel naise otsus – sõltunud sellest, kui palju naine suutis sel hetkel elu usaldada.
Just sellisest kindlustundest ja usaldusest algab alles sündimuse taastumine.