Kui poleks Maalehe tõsist tööd ja uurimisretke Eesti maasikate pähe müüdavate marjade osas, mille tegelik päritolu algab alles Lätist ning mis on pealegi mürgitatud, oleks ajakirjandussuvi mokas olnud. Maasikatest saab suvel tõepoolest ka sisuliselt millestki kirjutada. Muidu oleks praegu nagu igal teisel suvel ajakirjanduse suvine hapukurgihooaeg.
Ja seda sellisel ajal, kui näiteks Tallinna laiadel tänavatel kõnnib ja filmib kuude kaupa üks Hollywoodi hinnatumaid režissööre Christopher Nolan. Meie kirjutavad ja rääkivad meediasepad suudavad küll maapõhja kiruda valitsust ning kaevelda sotsiaalmeedias, kuidas neil ei lasta meediajuhtide poolt kirjutada surematuid lugusid liberalismist, kuid vabalt pealinnas ringi jalutavaid maailma filmistaare ei suudeta korralikult intervjueeridagi. Kes on muide, suuremas jaos, samuti liberaalselt mõtestatud. Kaamerate ja mikrofonidega joostakse ringi erinevate pressiürituste vahet, kuid tõeliste staaridega ei tule miskit tuumakat välja.
Kui välismaa staaridega ei saada hakkama, siis võiks kodumaistegagi toime tulla. Üheks väljakutseks on endised suusatamise legendid Mati Alaver ja Andrus Veerpalu. Võiks öelda, et ka maailma spordi pahupoolelt potentsiaalsete intervjueeritavate esiotsas olevad mehed. Parim Eesti ajakirjanike katse piirdus ühe suvereporteriga, kes oli saadetud Veerpalude koduaia taha ning põrkus seal kokku koera ja majaperenaisega, kelle sõnul olevat olümpiate suusasangar kenasti kodumaal olemas. Aga ringi jooksvad suvereporterid talle millegipärast pihta ei saa.
Eesti ajakirjandust ja ajakirjanikke on haaranud justkui mingi kiisleri efekt (tuletatud Vilja Kiislerist), kus olulised pole mitte tähtsad ja sisukad sündmused ning persoonid, vaid ajakirjaniku isiklikud online läbielamised. Ainuke vaimu ja vastava tehnilise potentsiaaliga varustatud ETV Pealtnägija saade on ka suvepuhkusel, teised vist ei seagi latti nii kõrgele, et Läti maasikatest ja halvast suveilmast kõlavamat teemat välja pakkuda.
Kn