Nädala juubilar AUGUST SANG 105

August Sang oli väga andekas ja rangevormiline luuletaja, kes täiuseni arendas jambilise tetrameetri — värsimõõdu, mille eesti luule on pärinud Puškinilt ja eriti Heinelt. Sang kuulus Arbujate luulerühma.

August Sang oli sündinud 27. juulil 1914 Pärnus postiametniku perekonnas. Aastal 1932 lõpetas ta Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Koolis oli ta organisatsioonides tegev olnud ja seinalehte toimetanud, kuid oma luuletamiskalduvuse ainult enda teada jätnud, kirjutas Bernhard Kangro tema koolipõlvest. Esimesed tõsisemad luulekatsetused pärinevad gümnaasiumi lõpuklassist. Luuletaja osales Eesti Noorte Karskusliidu luulevõistlusel Injo varjunime all luuletusega “Improvisatsioon quick-stepi tempos”, mis pälvis esikoha. Liidu ajakiri „Kevadik“ avaldas luuletuse oma 1933. aasta talvenumbris. Ehkki toimetus palus Sangalt ka pärisnime, keeldus autor seda välja andmast. Luuletus on pühendatud tütarlapsele nimega Meedi, keda autor hoiatas, et ta pole mingi Willy Fritsch (Saksa kuulus tummfilmistaar), s.t ei oska niimoodi võrgutada. Hiljem tahtis ta neid algelisi värsse unustada.

Kolm noort inimest, Bernahrd Kangro, Kersti Merilaas ja  Juhan Sinimets riskisid noil aastail oma kirjastusega, millele pandi nimeks „Kuldvillak“. See kirjastus andis 1936. aastal välja August Sanga esikkogu “Üks noormees otsib õnne”. Toimetus küll algul kahtles selles pealkirjas, nähes selles suurt sarnasust lauluga “Üks noormees otsib pruuti”.

1936. aasta oli oluline nii luuletaja elus kui ka loomingus. Ta sai endale naiseks Tartu silmapaistva kaunitari Kersti Merilaane (sündinud Eugenia Moorberg), kes töötas keskraamatukogu laenutusosakonnas. 1934. aasta suvepiltidel nad juba kurameerivad Kerstiga, ühel pildil on Kersti Elva pargipuude all haaranud kinni Augusti sõrmest. Samasse perioodi jääb luuletaja lahutamatu sõprus Bernhard Kangroga, kes oli Tartu noorte autorite kroonik. Kui seltskonnaga liitusid ka Betti Alver, Uku Masing, Heiti Talvik, Paul Viiding ja Mart Raud, sai see mõttekaaslaste grupp nimeks „Arbujad“. See nimi muutus eesti kirjanduses surematuks.

“Mängudes ei ole mul õnne ja naistega mul ei vea” – nõnda kirjutas tagasihoidlik August Sang kolmekümnendate lõpul enda kohta. Teised nõustusid, kuid juhtisid kirjaniku tähelepanu sellele, et tal on elus niigi vedanud: ta oli Veljesto seltsi esimees, tal oli toona armastav naine ja kaks kuldlokilist tütart Liina ja Maarja. Bernhard Kangro kirjutas: Sang kaldus heroilisusse, sest skeptikuna kahtles ta iseendaski.

1938. aastal osales Sang oma luulega Arbujate antoloogias. Sel puhul kirjutas Ants Oras hiljem: “Ta oli ilmsest nii noor – noor igatseja, mõlgutleja, vaatleja, mitte kirglik sekkalööja. Ta kaebas, kuid mitte meeleheitlikult. Ehk paistis mõnikord hall, kuid selles halluseski oli õrnust, mida meeldivalt, vahel paeluvalt esile tõi nõtke, leebelt-leidlik keel.”

1939. aastal ilmutas Sang ühiskonnakriitilise luulekogu “Müürid”, milles võttis vaatluse alla tolle aasta poliitilised sündmused. Pole vaja palju mõelda, mille kohta on kirjutatud need read: “Ja võõraid laevu täis on meie reid / ja võõraid mehi täis on meie maja, / ja taevas täis on võõraid lennukeid / ja mitte lund või vihma sealt ei saja.” 1940. aastal kirjutas ta veel tõsisemalt: “Vale võiduteel lehvivad lipud / mäes magab mu mõõga metall.” Sellepärast ei osalenud Sang eesti kirjanike “rahvavalitsuse tervitamise aktsioonis”, nii nagu Juhan Sütiste, Rudolf Sirge või Evald Tammlaan.

Saksa ajal tegeles Sang saksa luule tõlkimisega, püüdes ka jätkata õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Suviti alustas luuletaja oma tööd akende pärani lükkamisega, tal oli õhku vaja. Hiljem muutus Sanga elustiil öisemaks. Ta tõusis kolme ja nelja vahel, kui kogu pere veel magas. Põhiliselt tegi ta siis tõlketööd. Kella seitsme ajal käis Sang kioski juures, ostis põhilised ajalehed: talle meeldis hommikukohvi juues abikaasaga päevasündmustest vestelda.

Sõja järel asus perekond elama Pärnusse, kus jätkus Augusti ulatuslik tõlketöö. Siin võttis Sang vastu oma sõpru: Kaarel Irdi, Juhan Smuuli ühes selle abikaasa Deboraga, Mart Rauda, Voldemar Pansot ja Gustav Ernesaksa, kes oli Kersti loomingu austaja ja viisistas suure osa tema luuletustest.

Algasid rasked ajad. 1950. aasta maikuu „Looming“ nimetas „Arbujaid“ dekadentide rühmaks. Täpsemalt väljendus toimetus nii: “Kirjanike Liidu ridadesse kuulusid kõdunemise ja reaktsiooniliste ideede kuulutajad Alver, Merilaas ja Sang.” Sang kuulus nende kümne kirjaniku hulka, kes 6. mail 1950 Kirjanike Liidust tagaselja välja heideti. Nüüd oli erialase töö saamine võimatu, kuid peret hoidis elus koduaed, milles kasvasid kõik aedviljad. Kuuris kasvatati kaht siga, kel nimeks Luule ja Aade. Tagaõues kosusid küülikud.

1955. aastal Sanga kirjanikuõigused taastati. 1960. aastal kolis Sangade pere Tallinnasse, kus Augustist ja Kerstist peagi said äsjaloodud Eesti Looduskaitse Seltsi põhilised aktivistid. Nüüd ei puudutud üheltki selle ürituselt.

1963. aastal ilmus pärast veerand sajandit kestnud pausi Sanga uus luulekogu “Võileib suudlusega”. Tema selle ajastu loomingust on olulisim luuletus “Mälestus”, mille keskmes on poeet ise, noorena. Aukudega sokkides, kolossaalsetes lokkides vaatab poeet Inglisillalt Tartu linna, muretseb terve inimkonna pärast ja teab, et teda tegelikult ootab seal all auditoorium. Teadjad rääkisid, et August Sangal loomulikke lokke ometi ei olnud: need tegi talle Kersti.

1969. aastal, kui oli juba selge, et Sang on parandamatult haige, andis riik talle Eesti NSV teenelise kirjaniku aunimetuse. 14. oktoobril samal aastal Sang suri. Nõukogude ajast pärit paljulugenud inimesed mäletavad hästi kirjandustekstide all olnud fraasi “Tõlkinud August Sang”. See tähendas sagedasti kapitalistliku maailma või koguni feodalismiaegseid eesrindlikke autoreid, kellele ei olnud võõrad võrdsuse ideed: Johannes Becher, Bertold Brecht, Ališer Navoii. Goethe “Metsavaimu”, mida kirjandusetunnis hoolsalt õppisime, oli tõlkinud samuti Sang.

Sanga enda luuletuses “Oli õhtu, oli sügis” kohisevad kauged külmad pargid: küllap on tegu tema müstilisima luuletusega. Sellest ainsast luuletusest tegi varalahkunud kirjandusteadlane Rein Kruus 1990. aastal põneva raadiosaate. Sama elegantne nagu olid Sanga värsid, oli ka autor ise: vaoshoitud, viisakas ja stiili- ja taktitundeline. Sanga elu on suurepärane näide sellest, kuidas Eesti ajast pärit sõpruskonda ka hilisematel keerukatel aastatel repressioonide ja emigreerumiste kiuste koos hoida.

Aarne Ruben

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.