Esilehe lugu. Taavi Aas: riigi majandus on korras
Majandus- ja taristuminister Taavi Aas paistab valitsusliikmete seast silma, tema haldusalas toimuv mõjutab iga Eesti inimest. Kesknädal uuris, kuidas pikalt Tallinna linna juhtimise juures olnud Aas end majandusministri ametis tunneb.
29. juulil möödus Jüri Ratase teise valitsuse ametissesaamisest kolm kuud; sümboolne saja päeva märk pole enam kaugel. Kuidas end praeguseks tunnete ministriametis?
Eks ikka hästi tunnen, muidu poleks ju mõtet seda tööd teha. Mingisugust sisseelamist või rahulikku perioodi küll pole olnud. Plaani on võetud ning veel plaanivõtmist vajavad sedavõrd suured ja olulised algatused, et tuleb tegutseda ja hakkama saada. Olen väga tänulik oma ministeeriumi inimestele, kes on aidanud kindlasti kiiremini uue tööga harjuda. Ja mõistagi eelmisele ministrile Kadri Simsonile, kes andis üle korras asjad.
Kui sajast päevast rääkida, siis tavapäraselt kombeks olnud kriitikavabast töörahu ajast pole mõistagi juttugi olnud. Kriitika algas juba enne ja jääbki kestma. Aga nii see demokraatlikus ühiskonnas juba kord on.
Kriitika ja pahameel on mõistagi suunatud peamiselt EKRE vastu, aga kui palju see Teie igapäevast töötegemist segab?
Absoluutselt mitte! Eks mõnel rahvaüritusel tuleb mõnikord midagi pikemalt selgitada, kuid riiki ei juhita selle põhjal, mis parajasti ajalehes kirjutatakse. Meil on kindlad eesmärgid, mida täita, toimub uute projektide ettevalmistamine ja veel palju muud. Mina olen ametisse asunud selleks, et oma tööd pühendunult teha ega saa lasta end igast asjast segada või eksitada. Poliitikas peabki arvestama sellega, et tihtipeale on kriitikat kuulda palju kõvemini kui kiitust. Kui kriitikat ei kannata, siis ega poliitikas olla ka ei saa…
JUHTKIRI: Alkoholiaktsiisi õppetund
Juulikuu esimesel päeval langes alkoholi aktsiis 25 protsenti. Vaid paar nädalat pärast seadusemuudatust raporteerisid kaupmehed, et alkoholi müüginumbrid näitavad kena kasvu ning on kohati võrdsed aktsiisi langusprotsendiga. Kauplejatele ning riigieelarvele on see mõistagi hetkel hea uudis, kuid rahva tervise seisukohalt ei maksa nii optimistlik olla, sest rohkem alkoholi teatavasti tervist ei tugevda. Ometigi oli alkoholiaktsiisi langetamine paratamatult vajalik otsus, sest rahvas oli „hääletanud jalgadega“ ning aktsiisipoliitikale oma hinnangu andnud. Kui oleme tavapäraselt harjunud sellega, et aktsiisid tõusevad, mitte ei lange, siis hiljutise alkoholiaktsiisi langetamise otsusega tegi riik omapoolse vigade paranduse ning nentis, et ühiskonna vastuseis on sedavõrd tugev, et juba tehtu on vajalik tagasi pöörata. Mõistagi leidus sealjuures neid, kes parastasid ning pidasid seda kehva riigijuhtimise tunnuseks, kuid tegelikult on asi vastupidi. See on tugeva ja enesekindla valitsuse märgiks, kui juletakse ka probleeme tunnistada ning püütakse neile lahendus leida. Tõsi, otsus sündis ka selgest vajadusest riigieelarvet täita.
Puukfirmad viivad ära meie raha
Hiljaaegu võeti Eestis kasutusele uus termin – puuküürnik. Üsna tabav väljend isiku kohta, kes kaasinimese majas elab ja omaniku kulul teenuseid kasutab. Umbes samaviisi võiksime käibesse võtta ka veel ühe uue termini – puukfirma. See sobiks niisuguste ettevõtete kohta, mis kogukonnas olevate ja kogukonnale kuuluvate majandusressursside (maa, mets, kalaveed, kaunid maastikud, tööjõud) arvel raha teenivad ja selle siit kasumina välja viivad. Tasapisi on praktiliselt kõik majandusressursid läinud puukettevõtete kontrolli alla. Kogukonna liikmed ei kasuta üldjuhul ise oma ressursse ja lepivad peamiselt palgatööst saadava tuluga. Rahaliselt on palgatulud loomulikult palju väiksemad kui ressursikasutusest saadavad kogutulud. Esmalt ema- ja tütarfirmade kasumist. Enamasti me ei tea, kui suurt kasumit ja juhtimistasu saab välismaine emafirma, mille tütarfirma on asutatud siin selleks, et teenida raha Eesti rahva ühisomandis olevate kohalike majandusressursside arvelt. Viimasel ajal on võõrpankade poolt Eestist välja veetava kasumi küsimuse üles tõstnud endine Hansapanga juht Indrek Neivelt. Tema andmetel viidi Rootsi pankade kaudu Eestist 2018. a. välja 258 miljonit eurot. See oli ju Eesti riigist, st meilt kõigilt kokku korjatud raha! Valitsus ja erakonnad on seni ainult asjade käiku pealt vaadanud ja mitte midagi ette võtnud. Kui kaua ikka võib?
Kui lahendus oli juba laual…
Riik ja kohalik omavalitsus peavad tegutsema üheskoos, tõdes riigihalduse minister Jaak Aab tänavu 17. juulil Kesknädala juhtkirjas. Seda me üritasime juba 2005. aastal, kui Keskerakonna osalemisel valitsuses alustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) eestvõttel eluasemevaldkonna arengukava koostamist. Loodi eluasemestrateegia koostamise juhtgrupp, kes tõi välja valdkonna prioriteetsed küsimused ja arutas tulevasi võimalikke lahendusteid. Moodustatud töögrupid tegutsesid 2006. a. aprillis ja selle tulemusena valmis eluasemevaldkonna tugevuste ja nõrkuste, võimaluste ja ohtude (SWOT) analüüs – põhjalik ja kriitiline ülevaade olukorrast. Tahaks rõhutada, et osalenud teadlased ja ametkondlikud eksperdid tegid ära laiaulatusliku töö toomaks esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemat lahendamist vajavad probleemid. Eesmärgina peeti silmas vajadust muuta eluase kõigile elanikele kättesaadavaks, vähendada sotsiaalset tõrjutust, arendada elamufond kvaliteetseks ja jätkusuutlikuks, tagada elupiirkondade mitmekesisus ja tasakaalustatud areng.
Hitleri “Mein Kampf” ei olnud mõeldud kõigile rahvastele
Viimastel nädalatel on tekitanud omajagu furoori Adolf Hitleri peateose „Mein Kampf“ uus eestikeelne tõlge. Suuremad raamatupoed keeldusid selle müükivõtmisest, aidates sel moel kaasa raamatu reklaamikampaaniale. “Mein Kampf” on üheaegselt nii Hitleri autobiograafia kui ka tema poolt juhitud natsionaalsotsialistliku liikumise programmiline ja ideoloogiline alus. Esimese osa, mis ilmus trükist 1925. aastal, dikteeris Hitler pärast 1923. aasta ebaõnnestunud riigipöördekatset vangistuses viibides. Teise osa, mis jõudis lugejate ette 1926. aastal, dikteeris ta pärast ennetähtaegset vabastamist 1924. aasta detsembris. Teos oli sisuliselt mõeldud natsionaalsotsialistliku liikumise kandepinna laiendamiseks, endale ustavate jüngrite kasvatamiseks. Hiljem olla Hitler öelnud, et kui ta oleks 1924. aastal teadnud, et saab tulevikus riigikantsleriks, ei oleks ta seda raamatut mitte kunagi kirjutanud. Ja ometigi oli just tema võimuletulek see, mis tegi teosest tõelise bestselleri. Saksamaal muutus selle lugemine sisuliselt kohustuslikuks. 1933. aastal nõuti kõigepealt, et selles toodud ideed saaksid tooniandvaks ajakirjanike töös. Seejärel pidid ka kõik juristid andma allkirja, et on seda lugenud ning tunnistavad selles väljendatud põhimõtted õigeks. Haridusministeerium tõi samas välja lausa 50 teost, millega koolid pidid täiendama oma kogusid. Hitleri raamatule järgnes selles nimekirjas muide Alfred Rosenbergi “Der Mythus des zwanzigsten Jahrhunderts”.
Kõigest pikemalt ja lisaks palju muud huvitavat 31. juuli Kesknädalas. www.kesknadal.ee veebilehel ilmuvad Kesknädala paberlehe artiklid nädala jooksul. Lisaks avaldatakse veebilehel olulisi uudiseid igapäevaselt.