Endel Ploom, PhD, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, ekspertide töörühma liige, üks paljudest Eesti Vabariigi poolt represseeritutest
„Meie teeme nii, nagu õigeks peame.“ Ilmselt nõnda arutasid või vähemalt mõtlesid Eestis tolleaegne peaminister, tema ministrid ja muud „targad mehed“. Jutt on Omandireformi Aluste Seadusest (ORAS) ja selle elluviimisest. Nimelt 13. juunil 1991. aastal vastu võetud ORAS-e § 2 lg 2 kehtestas ka õiglase ja targa tõkendi varade tagastamisel – „Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“
Enne Riigikogu valimisi avaldas „Kesknädal“ tänavu 30. jaanuaril juhtkirjana minu seisukohad Keskerakonna valimisdeviisi „Õiglane riik kõigile!“ suhtes, kus rõhutasin selle põhimõtte ilu ja tarkust. Lõpetuseks meenutasin, et asjatundjad-juristid said juba Omandireformi Aluste Seaduse vastuvõtmisel 13. juunil 1991. a. aru, mis läks valesti. Aruteludes osalenud Ülo Uluots tõdes: ”Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse.“ (Rmt: 2012, Kodu ja õiglus, lk 17)
Endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse arutelul Riigikogu istungil 12. jaanuaril 1993. a. räägib Liina Tõnisson: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju … varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega.“ (Rmt: 2009, Kaotatud kodud, lk 53)
Kuid varade tagastamine lõi tegelikkusse uue ülekohtu ja seda paljude inimeste suhtes. Varem on tagastatavate eluruumide üürnike ja nende pereliikmete arvuks nimetatud 100 000 kuni 70 000 isikut. Rahandusministeeriumi ametniku Uku Hänni arvates võiks praegu viimast arvu pidada küllaltki tõenäoliseks.
Enamik nn sundüürnikest on pidanud ise endale uue elukoha leidma. Üks eakas härra märkis, et kui ta pärast sõda Siberisse saadeti, jäeti tema perekond korterisse, aga nüüd tõsteti ta koos perega välja ja kuna raha linnas uue korteri ostmiseks ei olnud, pidi ta perega kolima kaugele maale. Aga seadus ju keelas teha uut ülekohut?! Ometi nägi ORAS ette kaks varianti – kui õigusvastaselt võõrandatud vara tuleb tagastada või kompenseerida endistele omanikele või nende õigusjärglastele, siis kompenseerimist praktiliselt ei kasutatud.
Omanikud ja nonde õigusjärglased asusid nende omandiks antud eluruumidest seal täiesti seaduslikel alustel (korteriorderid, üürilepingud) elavaid isikuid aktiivselt välja suruma, välja tõstma. Ja nad tõstetigi välja! Mäletan, et kui ajalehes märgiti kriitiliselt, et Tartus on vähe varasid tagastatud, siis linn kohe n-ö parandas seda mahajäämust.
Tekkinud kodukaotuse-mures pöördusid inimesed abi saamiseks avaldustega kõikjale, sealhulgas ka peaminister Mart Laari poole, kuid nii tema kui ka järgnevad valitsused vastasid lühidalt: pöörduge kohtusse. Kohtutes toimus aga suur komöödia (Rmt: 2004, Peeter Kask, Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas).
Nii loodi sundüürniku-probleem, millele tänini õiglast, õigusriigipärast lahendust ei ole.
Tekitatud probleemide lahendamise asemel on aastakümnete jooksul nagu mängitud teatud tegevusi. Nii on ainuüksi viimastel aastatel probleemi arutatud Riigikogu majanduskomisjonis ja regionaalministri juures (2017), valitsuse omandireformikomisjonis (2017–2018) ning viimase soovitusel loodi nüüd akadeemiline ekspertide rühm (2019).
Tegelikult on sundüürnike probleem juba põhjalikult läbi arutatud mitmetel teaduskonverentsidel ja nõupidamistel, arvamused ja ettepanekud avaldatud mitmes raamatus ning koostatud on isegi seaduseelnõu projekt „Omandireformi läbiviimisel tekkinud kahju hüvitamise seadus“ (Rmt: 2016, Kodu ja õigusriik, lk 206–208) ja esitatud eelmisele Riigikogu koosseisule. Seega on tehtud kõik vajalik, et võimud saaksid viia omandireformi lõpuni seaduses kokkulepitud kombel, meie kultuuriruumile ja õigusriigile kohaselt.
Oleme jõudnud seisuni, kus vastavatel organitel tuleb otsustada, kas võimude poolt tekitatud ülekohus hüvitada, et meie riik saaks liikuda õigusriigi suunas, või siis avalikult tunnistada, et seda ülekohut ei kavatsetagi hüvitada ja et majandusliku genotsiidi ilmingutega nn varade tagastamine püütakse jätkuvalt kultuurrahvaste ja rahvusvahelise üldsuse ees maha vaikida.
Loodan, et meie poliitikud võtavad sellise skandaalse ja dramaatilise probleemi konkreetsele lahendamisele ja et valitsuserakonnad teevad seda koheselt: „Õiglane riik kõigile!“