Marek Jürgenson, Riigikogu liige, Keskerakond
Eesti demograafiline olukord ja piiratud ressursid on väljakutse, millega iga valdkond Eestis silmitsi seisab. Eestis, kui arenenud ja empaatiavõimelist kogukonda ühendavas riigis, muutub üha aktuaalsemaks vajadus rakendada pikaajalises hoolduses nüüdisaegseid hoolekandemudeleid. Selliseid, mis võimaldavad nii eakatel kui ka erivajadusega inimestel toime tulla võimalikult kaua oma kodus, või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, siis kodule võimalikult lähedastes tingimustes. Pikaajalise hoolduse olukorra parandamiseks peame lähiajal Eestis looma mõistlikud ja jätkusuutlikud lahendused, mis lähtuvad iga inimese konkreetsetest vajadustest.
Tõepoolest, suurte kombinaat-hoolekodude aeg on läbi ja sotsiaalhoolekande arenguid vaagides lähtutakse üha julgemalt tõsiasjast, et vajalike tugiteenuste kättesaadavuse korral on eakal parem olla omas kodus või eakate majas. Keegi ei taha lahkuda harjumuspärasest keskkonnast ja südamelähedasest eluviisist. Seetõttu valitakse hooldekodu siis, kui eluga enam kohe kuidagi toime ei tulda. Hea alternatiiv hooldekodule on ka toetatud elamine, mis pakub lahendust valdavale osale eakatest. Eriti näen sellest teenusest kasu maapiirkonnas elavatele inimestele, kes saavad talveks tulla teenusele ja suvekuudeks minna tagasi koju. Vaid raskelt haiged vajavad paigutamist ööpäevaringset tugiteenust pakkuvatesse õenduskodudesse, mille teenused peaksid muutuma kättesaadavamaks. Kindlasti tuleb meil lähiajal parandada ka õendusabiteenuse kättesaadavust, sõltumata sellest, kas inimene vajab seda kodus, hooldekodus või tervishoiuasutuses.
Eelpooltoodu kehtib ka erivajadustega inimeste, sealhulgas psüühikahäiretega inimeste kohta. Kui suudame pakkuda neile toetatud või kogukonnas elamist, kas kodus, sotsiaalelupinnal või siis väiksemas hooldekeskuses. Võimaldades neil elada inimväärsetes elamistingimustes ja teha samal ajal jõukohast tööd, võidab sellest nii inimene kui ka riik. Usun, et see aitab kaasa, et erivajadusega inimestest saab endaga toime tulev ja kogukonna elus kaasa lööv täisväärtuslik ühiskonnaliige. Minu arvates peakski see sotsiaaltöö puhul eesmärgiks olema.
Keskmõte: Elukvaliteeti ei saa mõõta üksnes SKP kasvuga, vaid olulisem väärtusskaala ühiskonna arengutaseme mõõtmisel on empaatia nõrgemate suhtes.
Kahjuks ei toimi kõik nii enesestmõistetavalt nagu alati võiks eeldada. Linnalegendid suurtes hooldekodudes valitsevatest oludest ja sellega seonduvad hirmud mõjutavad hoiakuid, tekitades vastuseisu ka väiksemate toetatud elamise punktide rajamisele. Psüühikahäiretega inimeste puhul kaasneb hirm, et nad võivad olla ohtlikud ning oma käitumises ettearvamatud.
Riigi AS Hoolekandeteenused on üle Eesti ellu viimas projekti psüühiliste erivajadustega inimestele uute peresarnaste tingimustega kodude keskuste loomiseks. Ent projekt on tekitanud mitmel pool ägedat vastuseisu. Ei mõisteta, millega on tegemist, ning teiseks ei aduta, et tänapäeva sotsiaalhoolekandes ja meditsiinis ei soosita psüühikahäiretega isikute sulgemist kinnistesse raviasutustesse. Väga visalt jõuab inimesteni arusaam, et Eesti suguses väikeses riigis ei tohi kedagi maha kanda ei vanuse või psüühilise ega füüsilise puude tõttu.
Usun, et kui hooldekeskuse-vastastega siiralt rääkida, kaoks ka umbusk ja vastuseis. Tuleks selgitada tänapäevase sotsiaalhoolduse põhimõtteid ning, miks mitte, korraldada ka kohtumisi hoolealustega. See annaks võimaluse tõestada, et tegemist on küll veidi isemoodi, ent toredate inimestega, kellega sama linnaruumi jagada poleks probleemne.
Elukvaliteeti ei saa mõõta üksnes SKP kasvuga, vaid olulisem väärtusskaala ühiskonna arengutaseme mõõtmisel on empaatia nõrgemate suhtes. Olgu nendeks kas siis eakad või erivajadustega inimesed. Võimaldagem neile täisväärtuslikku elu ning tõrjugem tarbetud eelarvamused ja aegunud käibetõed.
ka Marek ei saa aru, et kõik pole ühesugused HOOLDEkodud, vaid vanurite jaoks on vaja ka VANADEkodusid. Need erinevad hooldekodudest sellepoolest, et seal saavad inimesed ise toimetada ning neil on vaid jooksvalt 1 abiline, ööpäevas 3…4 abilist. Hooldekodus aga on ka pidev arstlik valve, sest paljud on ju surmasuus ja osa ei suuda ennast liigutadagi.
Kodune abistamine on aga selle väline. Korrapäraselt 2 korda nädalas tuuakse neile süüa või korraldatakse linnasõite ostlemiseks. Kuid kõik elavad oma kodus. Samuti aidatakse kodusid elamiskorda seada. Paljudes vanades majades elavad just naised, mehed on ammu lahkunud. Naised aga majaremondiga hakkama ei saa. See peab olema valla hoolekande asi.
Oleks huvitav teada, paljudes valdades selline abi juba töötab. Vist vähestes.
Vean kihla,mitte üheski vallas ei remondita su elamist !!! Vastupidi, elad sots.pinnal siis maksad omanikutulu vallale (räägin üksikust pensionärist) On nn.vanurimaju, kus elavad omaette toas ja tuuakse toit valmistehtuna ja pestakse riided. Selleks läheb kogu pension. Kui ülemus lubab siis taskuraha jääb 15-30 eur. Vald maksab juurde, sest pensionid pole nii suured. MIKS? oli vaja inimene kodust välja tirida kui oleks võidud remontida kasvõi ükski tuba, pensioniraha jääks alles ja vald ei peals iga kuu juurdemakseid tegema.
Kodune abistamine ei pea seisnema vaid toidutoomises. Sinna peavad kuuluma kõik teenindusliigid,mille vajadused elu ise ette näitab. Samuti saab kodus teostada edukalt põetust suuremas osas. Ja selleks pole vaja igakord õde. Õde tuleb siis kui süstida vaja või pissikoti ühendust põietoruga vahetada jms.
Vanurimajad igaühele ei sobi. Kujuneb kasarmukord, nad on kallid ja lemmikloomad pole lubatud ning vanurid vaenavad üksteist.Sageli.
kui palkud kvalifitseerimata töötud tööd saaksid /kes muidugi sobivad vanuritega suhtlema/!!! Neile korraldada vastavad kursused ja jälgida hoolega tausta ja psüühilist seisundit.
Vaja läheb veel turvaisikuid /vabatahtlikke/,kes aitavad asju ajada, nõu anda, suhelda,julgustada. Eriti noortele sobks see, sest vanadel on ju ka noortele nõu ja oskusi anda,mälestusi,panna maailma teiste silmade lbi nägema.
nad oleksid kaitseks ka ninakate ja võimukate teenindajate ja vallasakste eest.
Hooldekodus ei seisa peale surma su peatsis tundigi ükski teenindaja. Palju lõugad, saadki kinnituppa.
NEED EI OLE MINGID LEGENDID, VAID TÕDE, MIS AVASTATAKSE NEED HARUHARVAD KORRAD KUI SÜDAMETUNNISTUSEGA INIMENE ,OLGU VÕI ÕIGUSKANTSLER SATUB ETTETEATAMATA NEISSE HOOLDUSASUTUSTESSE.
MÕELGE ÜÜD ISE- INIMENE HOOLDUSASUTUSES ON TEISTE VÕIMU ALL TÄIELIKULT !!! TAL POLE RAHA, /mõnele jäetakse 15.-eur/, POLE LUBA VÄLJUDA TEATAMATA JA EGA LUBATAGI-/milleks jamada/, TA DOKUMENDID ON JUHATAJA KÄES,TAL POLE MINGIT SÕNAÕIGUST OMA VAJALIKE TOITUDE /dieet/, RAVIMITE, ARSTILEPÄÄSU OSAS, SAGELI TELEFONIGI, RÄÄKIMATA ISIKLIKUST ARVUTIST.
VANA HEA NÕUKAAEGSE KOMBE JÄRGI, KUS VARASTAMIST ÕIGUSTAS /aga meilt võeti ka ära jms. seda ka nende poolt,kellelt ei võetud/ METSAVENNAMORAAL, ÄRANDATI IGALT POOLT KUST MIDAGI SAI JA TEKKIS KÄSI PESEB KÄTT “SÕPRUS”, ON NÜÜDKI ETTE NÄHTUD TEATUD HULK PAMPERSEID. MIDA KA TASUB JUHATAJA MEELEHEAKS KOKKU HOIDA. KUI EI TOHI PISSIDA EI TOHI KA JUUA. /ilmselt on see isegi hea, sest surm tuleb kiirem -keegi ei taha hooldusasutuses olla/ SELLISTE KOHTADE ÕENDUSABIKS NIMETAMINE ON PROBLEEMI,KOHUTAVA PROBL.SILEDAKS LAKKUMINE JA MEELDIDA TAHTMINE ETTEVÕTJATELE-ÄRIKATELE SUUREMASTAAB.VÕI VÄIKESTELE KOHALIKELE ASJULISTELE, KES NEID HOOLDUSASUTUSI TEHA TAHAVAD – ÄRIETTEVÕTE- RAHA! RAHA! RAHA!
Mida sa siin siiralt räägid. Saa enne vanaks, ole haige, hirmul, üksildane,ahastuses ja teised teevad mis tahavad sinuga. Su kodu müüakse, lemmikloomad võetakse hukatakse, sest siis lähed sa kergemini sinna surmamajasse. Sind peetakse ilmtingimata dementseks või muidu lolliks, vaesus tekitab võikad elutingimused mis võõrastav ja annab veelgi üleolevat ” õigust” vanureid alavääristada- seega paigutada nagu malendeid.
KES JÄTAB KUULAMATA KELLEGI APPIHÜÜDE, SAAB KORD ISE KARJUMA, ILMA ABITA !
Kui te sellist magedat juttu hakkate rääkima, siis ei suuda ma pooldada ka keskerakonda enam.!