Toomas Paur, ühiskonnaeluhuviline
Ajakirjandus on olnud mulle hobiks ja tõsiseks kutsumuseks. Hoian end pidevalt kursis meedias kirjutatava, räägitava ja näidatavaga. Olen teinud kaastööd paljudele ajalehtedele. Põlvamaal Marta Raadios oli mul autorisaade 15 aastat.
Tunnen rõõmu ajakirjanduse edukäigust, muret aga tagasilöökidest. Kahjuks on viimasel ajal põhjust kurvastamiseks. Lõuna-Eestis, kus mu juured ja kus veedetud palju aastaid erinevates ametites, lõpetas ilmumise Põlvamaa ajaleht „Koit“. Külma dušina tuli uudis Eesti ühe tuntuma poliitikaajalehe „Kesknädal“ trükiväljaande reorganiseerimisest.
Eesti ajakirjanduse ajalugu on suuresti olnud poliitilise või erakondliku ajakirjanduse ajalugu. Erinevast vaatevinklist nägid ju Eestimaa arengut papa Jannseni „Perno Postimees“ ja Carl Robert Jakobsoni „Sakala“. Konstantin Päts tuli poliitikasse ajalehe „Teataja“ kaudu. Eesti esimesel iseseisvusperioodil oli Rahvaerakonnal (juht Jaan Tõnisson) ajaleht „Postimees“, Põllumeeste Kogudel „Kaja“, Tööerakonnal „Vaba Maa“, sotsialistidel „Rahva Sõna“.
Ajaleht „Kesknädal“ loodi Keskerakonna toonase esimehe Edgar Savisaare algatusel 1999. aastal. Loomulikult seati eesmärgiks erakonna ideede ja eesmärkide tutvustamine ning põhjendamine. Samas pole „Kesknädal“ olnud mitte ainult n-ö poliitiline hääletoru, vaid minu arvates on tegemist olnud professionaalses mõttes ajakirjandusliku väljaandega. Lehe peatoimetajaiks on olnud pikaajaliste kogemustega ajakirjanikud: Eesti Raadios, Eesti Televisioonis ja „Sõnumilehes“ töötanud Heimar Lenk; Tartu Ülikooli ajaloolasena lõpetanud ning end Birminghami ülikoolis ja India Massikommunikatsiooni Instituudis täiendanud Allan Alaküla, kes olnud ka „Postimehe“ arvamustoimetaja ning juhtinud Eesti Ajakirjanike Liitu; Tallinna Polütehnilise Instituudi ajalehte toimetanud ning „Kultuuri ja Elu“ toimetuses töötanud Urmi Reinde. Kesknädala viimaseks peatoimetajaks oli andekas ja töökas ajakirjanik Indrek Veiserik. Kesknädala toimetuses on töötanud hea sulega ajakirjanik ja humorist Ralf R. Parve (1946–2008).
Lisaks Keskerakonna poliitikutele on „Kesknädalas“ oma loominguga esinenud inimesi erinevatest valdkondadest – näiteks õigusteadlane Ando Leps, kirjanik ja ajakirjanik Reet Kudu, ajaloolane Küllo Arjakas. Ajaleht on olnud avatud ka teiste erakondade liikmetele. Võimalust naermiseks on pakkunud Hugo Hiibuse karikatuurid ja Raimo Aasa huumor. Rubriigis „Nädala Juubilar“ on kirjutatud erinevate sajandite ja nüüdisaja kuulsatest inimestest nii Eestis kui ka maailmas.
Kõike seda silmas pidades nimetaksin „Kesknädalat“ mitte ainult ühe erakonna ajaleheks, vaid nähtuseks Eesti ajakirjanduskultuuris.
Kas „Kesknädalal“ ikka on õige aeg kolida veebi? Suur osa eestimaalasi, eriti eakad, pole veel internetiinimesed. Pealegi sobib veeb ennekõike lühemate uudiste lugemiseks, kuid põhjalikumaid artikleid ja eriti arvamuslugusid on parem lugeda trükitud ajalehest. Arvutiekraan ja ammugi nutitelefon väsitavad ja rikuvad silmi, raskendavad keskendumisvõimet.
Soovin sellele väljaandele loomingulist edu, kui ta ka jätkab kuukirjana. Mõnestki uudisest tingitud kommentaar või arvamuslugu aga võib kuu aega hiljem hapuks minna, sest nüüdne ühiskonnaelu on ju kiire ja sündmusterohke.
Pealegi tuleks kuukiri enne ära oodata. Ka pärast „Koidu“ sulgemist lubati hakata Põlvamaa lehekülge avaldama „Lõuna-Eesti Postimehes“. Ent senini seda pole tulnud.
Eestis ilmus järjepidevalt ajaleht Eestimaa Rahvaliidul. Seda toimetas nimekas ajakirjanik ja nüüdseks ka kirjanikuna tuntuks saanud Anu Jänes. Praegu annab regulaarselt oma ajalehte välja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.
Eestis võiks oma ajaleht olla igal erakonnal, kellel ideid ja võimalusi selle väljaandmiseks. Erakonnalehed on osaks poliitilisest kultuurist. Nad võimaldavad erakondade eesmärke lahti seletada sügavamalt ja mitmekülgsemalt vältimaks pinnapealsust ja loosunglikkust. Ajalehed loovad võimalusi kaasamõtlemiseks ja diskuteerimiseks ning valijad saavad oma valikuid põhjalikumalt läbi mõelda.
Kirjanik Andres Langemets on kirjutanud ajalehes „Sirp“: „Enam-vähem ühel ja samal ajal XIX sajandi keskpaiku tekkis Lääne Euroopas mitu emantsipatsiooniliikumist: isiklikud, rahvuslikud, poliitilised, kunstilised ja sotsiaalsed liikumised, mis vajasid oma häälekõvendajat, propagandakanalit. Tehnika areng pakkus selleks omi võimalusi: ajaleht, ajakiri, hiljem raadio.“
Erakondlik ajakirjandus pakuks töötamisvõimalusi ja huvitavaid väljakutseid väljaõppinud või end ise põhjalikult harinud ajakirjanikele.
Öeldakse küll, et ajakirjanik peab olema erapooletu. Tahes-tahtmata on enamikul ajakirjanikest oma maailmavaade. Ja parem tehku ka parteiajakirjandust oma ala asjatundjad, mitte aga asjaarmastajad.
Usun, et Eestis on trükiajakirjandusel selle mitmekülgsetes vormides veel pikaks-pikaks ajaks arenguruumi. Selle püsimajäämiseks on tarvis häid ja huvitavaid ideid, tugevat töötahet, tegusaid meeskondi. Ja mõistagi ka raha. Turumajandus mõjutab meediat tugevasti.
Kuid tasub meeles pidada ütlust: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.