01.10.2019
Teame, et sealkandis on kaks rahvust ja kolm kultuuri. Peamised asukad – vene vanausulised – on usupõgenikud, kes astusid vastu Vene ortodoksse kiriku muudatustele ning leidsid 17. sajandil endale pelgupaiga Eestis.
Sõidan mööda Tootsi maadest ja Laiuse väljadel ning jõuan Jõhvi–Tartu maanteele. See pikk tee oli eelmise riigi aegadel palistatud pikkade kasvuhoonetega, mille toodangut viidi Leningradi turule. Nüüdseks on sellest vaid mälestus.
Teel Tartu poole algavad suured reklaamid „Kalaküla” kohta. Jõuan kohale ja pööran vasakule. Kena tareke, mille ees siltki, et maksta saab pangakaardiga. Tähendab, internet toimib siin hästi!
Samas on suur müügilett kõige Peipsi ääres kasvatatuga. Müüjatar on lahke, kerge aktsendiga ilusat eesti keelt rääkiv keskealine proua. Ta oli tagasi saanud oma esivanemate maad ning kasvatab sibulaid ja tomateid, kuid esialgsest kurgikampaaniast loobus. Seda loodusjõu hukatuslikkuse tõttu! Pani üles 50 meetrit pika kaartele toetuva kilehoone, aga siis tuli idast torm ja purustas kõik. Kasvuhoone oli nagu vastu maad surutud kapsauss!
Nüüd on ta jäänudki põhiliselt sibula kasvatamise peale. Kõigil aiapidajail on omad kokkuostjad ja kasvatatu realiseerimisega pole muret.
Müüjatar, endine tallinlanna, on Eesti riigile tänulik maade tagastamise eest. Ta soovitab pöörata kaks tänavat edasi järve poole, et näeksin, kuidas nüüd siin elatakse. Ütles ka oma aadressi, aga kahjuks see ununes, et oleksin saanud tema maja vaadata. Tuli üks pere sibulaid ostma ja nende väikemees teatas isale: „Näe, sibulad nagu sinu „karakatitsa”(suurte ratastega järvesõiduk) rattad!“ Ilmselt oli tegemist kaluriperega.
Sõitsingi paar väiketänavat järve poole ning olingi tõelisel iidsel Sibulateel. Teel, mille äärseid elanikke on nimetatud peipsivenelasteks ja sibulavenelasteks, raskolnik’uteks (lõhkujad-lõhestajad), sest vanausulised ei tunnistanud Vene keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku.
Külal on nimeks Raja ja tänavaks on Kalda tee. Raja on üks küladest, mis on paigutunud järveäärt pidi kulgeva üheainsa peatee äärde, moodustades ligi seitse kilomeetrit pika asula. Majad on kahel pool teed ja peaaegu üksteise küljes. Majadetagusel hoovipoolel aga kasvatatakse oma põllusaaki. Edasi paistab valgest tellisest palvela, mis olevat varem olnud puidust ja hiljem saanud kivivoodri ümber
Teretan vastutulevat naist ja tema vastab vene keeles. Olgu, saame jutule! Küsin, eelnevalt seletades: „Siin pidi olema suurem osa vanausulisi, kas ka teie?“ Sügava rinnust tuleva uhke häälega saan vastuse: „Olen vanausuline (starover)!“
Räägime elust ja inimestest ning ei kuule ühtki halvustavat nooti ei kaaselanike, ei millegi muu suhtes. Ütleb: „Elame siin sõbralikult koos eestlastega ja pühad on meil samuti ühised, nii „ivanov den” kui ka jaanipäev.“ Ja palvela on algselt ehitatud ikoonimaalija Frolovi rahadega, käigu ma kindlasti ära tema haual! „Vaadake, milline laululava-estrada ja lõkkeplats siin on!“ Küsin ka, miks siis õigeusklikud ei leidnud vanausulistega ühist keelt? Vastus on üllatav: „Meil on kõigil vaid üks Jumal!”
Vestluskaaslane on sümpaatne. Märkan, et ei mingit meiki ega ruuži pole tema näol. Meelsasti räägib ta oma külast, soovitab vaadata kalmistut ja kirikut ning muidugi muuseumi. Räägib, et nüüd on Sibulatee siseturismi paik. Eestlased teavad Sibulateed, välismaalasi käib siin vähem!
Viitan arvukatele antennidele majade küljes ja küsin: „Mis televisiooni vaatate?“ Põhiline pidi olema PBK. Ta kiitis väga saadet „Tegelikult”. See pidi olema inimhingede tegude paljastamine ja väga südamlik. Eesti kanaleid tema ei vaatavat. Ka ETV+ pole temale teada.
Rohkem pärida poleks nagu olnud viisakas ja hakkas ka vihma tibutama. Tänasin teda ja sõitsin edasi kauni kivimüüriga ääristatud kalmistu juurde. Sellel valge tahvlike, kus kirjas, et kivimüür on ehitatud EAS-i toetusel. Surnuaed oli lilli täis ja ülikorras.
Kuna külad on sujuvalt külg-külje kõrval, siis olen juba Tiheda külas.
Kogu see järveäärne tee on nagu vabaõhumuuseum, kuid siin elatakse ja tehakse tööd. On vanad majad ja on ka rikkamini üles ehitatud hooneid. Vaid üks neist oli sildiga „Müüa!”. Muuseas, ka tenniseväljak on nende külas, ja staadion!
Edasi tuleb juba Kasepää ja nende Peipsimaa muuseum koos samovaride näitusega. Lähim töölekäigu koht on Tartu, sest sinna pole enam palju maad. Üksi aiasaadustest ära ei elavat…
Laupäeval, 14. septembril oli Sibulateel puhvetite päev. Seda juba neljandat korda ja seekord 23 perepuhvetis. Kõik seal kohalike räägitu ja nende südamesoojus jõudis külastajateni.
Järgmisena on 22. novembril tulekul uudisveinipäev.
Niisiis, Sibulateel läheb hästi!
Aivo Oina