Torontos pisaraid ei valatud

Enn Eesmaa, Riigikogu väliskomisjoni esimees, Keskerakonna välissekretär

Artikli pealkirja selgitan täpsemalt kirjutise lõpus. Alustan aga sellest, et ainsa Balti riikide tegevpoliitikuna esindasin Eestit ja Riigikogu Torontos toimunud rahvusvahelisel konverents-seminaril, mis pühendati Molotovi–Ribbentropi pakti (MRP) 80. aastapäevale.

Kogunemine oli esinduslik – selle avas ja pidas kõne Kanada välisminister, Ukraina päritolu Chrystia Freeland.

Emotsionaalselt tugeva faktirohke kõnega esines malegeenius Garri Kasparov, kes alustuseks ütles, et MRP puhul oli tegemist kallaletungipaktiga, ent mitte aga mittekallaletungipaktiga. Lõviosas oma ettekandest analüüsis Kasparov president Vladimir Putini tegevust, mida kritiseeris harvaesineva teravusega.

Kolmanda peaesinejana keskendusin MRP traagilisele tähendusele meie maale ja rahvale, kuid põhiosa pühendasin aastatele, mil eestlastel oli julgust ja tahet jälle otsustavalt ise oma saatuse eest seista ning suhteliselt kiiresti ja veretult taas iseseisvaks riigiks saada.

Paljudele oli kindlasti üllatuseks Balti apelli meenutamine – sisuliselt algatas see 40 aastat tagasi protsessid, mis Eesti jälle vabade riikide hulka viisid. 45 eestlast, lätlast ja leedulast koostasid ja allkirjastasid ning saatsid selle ajaloolise dokumendi ÜRO peasekretärile, toona samuti veel kahe Saksa riigi ja Nõukogude Liidu valitsusele. Apelli teksti said kõik Atlandi hartale allkirja andnud riikide valitsused. Eestlastest andsid allkirja Endel Ratas, Erik Udam, Mart Niklus ja Enn Tarto. Need kangelaslikud mehed teadsid, mis neid ees ootas ja nad ei eksinud. Kõik nad kandsid karme karistusi.

Loomulikult meenutasin Balti ketti, mis hämmastas maailma oma korrektse läbiviimisega ajal, mil inimestel polnud nii palju isiklikke autosid ja bussiliiklus oli tunduvalt algelisem. Olen arvamusel, et üle 700 kilomeetri pikkune „Balti teeks“ nimetatud inimkett oli tegelikult rahumeelne jõudemonstratsioon nende vastu, kelle käes olid toona veel võim ja jõud. Mina mõõdan „Balti teed“ pigem aastates, mitte kilomeetrites, sest neid oli siiski vaid 700; Balti tee tulevikku aga on loodetavasti igavene.

Toronto ülikooli suur saal oli rahvast tulvil. Kohal olid tosina rahvuskogukonna esindajad, kolme Balti riigi saatkonnad olid sündmuse hästi ette valmistanud, eriti kiideti meie Kanada suursaadikut Toomas Lukki ning loomulikult Kanada eestlaste üht liidrit Marcus Kolgat, kelle isiklikul kutsel minagi Torontosse läksin.

MRP konverents sai olulist kohalikku tähelepanu, oleks ehk rohkemgi saanud, kuid Kanadas kuulutati just päev varem välja valimised, mida erakordse tähelepanuga jälgitakse valimiskampaania esimesest päevast peale.

Nägin ka esimest teledebatti nelja suurema erakonna liidrite vahel. Asjaolu, et Justin Trudeau polnud stuudios, tõi esile palju kriitikat ja teravaid torkeid selle kohta, mida liberaalide liider ja peaminister tegelikult tähtsaks peab. Trudeau viibis sel õhtul hoopis oma valimisringkonnas ning pühendus valijatega otsekohtumisele. Konservatiivide liider Andrew Scheer tegi opositsiooni esindajale sobiva järelduse, öeldes, et peaminister kartis debatile tulla, sest tal pole millestki positiivsest põhjust rääkida.

Kanadas on üsna menukad ka Rohelise erakonna poliitikud; nende liider, vanaemalik kõrge reitinguga Elizabeth May suudab vajadusel ka salvavalt kriitiline olla.

Sotsiaaldemokraatliku Uusdemokraatliku Erakonna liider Jagmeet Singh on kahtlusteta Kanada värvikamaid poliitikuid. Oma eksootilise välimusega, mida kroonib lakkamatult pead kaunistav turban sobiks ta kasvõi filminäitlejaks. Singh on Kanada poliitika superstaar, teda on sageli kiidetud stiilipuhta riietumise eest. Sotsidele vast mitte üdini omaselt uhkeldab see mees sageli kaamerate ees oma „Rolexi“ kellade ja hirmkalli autoga. Päritolult on ta hindu, kuid tema India viisataotlus on vähemasti korra tagasi lükatud, mis toona oli ennekuulmatu tegu, sest tegemist oli esimese juhtumiga vaba ja demokraatliku riigi rahvaesindaja vastu. Singhi India arvates olid kohatuks kommentaarid aastal 1984 toimunud sikhide veresauna suhtes.

Kanada kohtumised

Osa Kanada eestlastest toetab Trudeau jätkamist peaministrina, kuid kaugeltki mitte kõik, kellega rääkisin. Kohtusin eestlastega nii Torontos kui ka Hamiltoni linnas, mis on Tallinnast suurem.

Kanada eestlased tahavad Torontosse rajada uut Rahvusvahelist Eesti Keskust, millest peaks saama dünaamiline kohtumispaik, mis tutvustab meie rikkalikku pärandit ja edendab Eesti innovatsiooni. Kohtusin selle projekti liidritega ning arhitekt Alar Kongatsiga, kelle projekt oli veenev. Sain kokku Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhtide ning Toronto Tartu Kolledži rahvaga. Tegemist pole küll õppeasutuse, vaid ühiselamuga, mis aitab lahendada tudengite elukohamuresid. Muide, üliõpilasi on ainuüksi Toronto ülikoolis 80 000.

Külaskäigu ülikooli korraldas mulle ja saadikule  praegu seal töötav professor Andres Kasekamp. Tutvusin ka välis-eesti muuseumi varadega, millest suur osa on kodueestlastele eriti huvitavad.

20 aastat tagasi käisin esimest korda Torontos. Tegin siis telesaadet meie rahvusmeeskoori Kanada-turneest ning kogusin materjali oma saatesarja „20 sajandi valgus ja varjud“ tarbeks. Käisime ka Eesti Majas, mis tänagi veel alles ja töötab.

Igaks juhuks küsisin ka kohalike arvamust uue keskuse rajamise suhtes. Tavaliselt omavad ju kaks eestlast vähemalt kolm seisukohta ja kokku pole neil kerge leppida. Nii on lood praegugi. Leidub neid, kes uut keskust ei poolda, sest vanas majas olevat ajalugu ja mälestused. Koostatud on projektki selle hoone korrastamiseks; võimatu poleks ka juurdeehituse rajamine.

Vanim eestlane, keda Kanadas kohtasin, oli 93 aastat vana, noorim – pooleaastane Suvi. Arvamuste lahkuminekujoon ei kulge kaugeltki vaid vanuse põhjal.

Eriarvamusi tekitab ka pangainimeste aktiivsus, sest Torontos tegutseb üsna edukalt Eesti Ühispank. Osa lahkarvamustest on seotud uute eestlaste saabumisega Kanadasse, nende veidi teistsuguse taustaga, kuid see-eest laitmatu eesti keelega. Kanada eesti lapsi õpetatakse mitmes koolis, neist suurim asub Toronto Eesti Majas. Tõin haridusminister Mailis Repsile hulga ettepanekuid ja arvamusi, kuidas parandada väliseestlaste haridustaseme võimalusi.

Visiidi viimasel päeval sain osa eesti kogukonna kokkutulekust Toronto Eesti Maja avaras hoovis. Lahkumishetkel meenusid mulle kunagised väliseestlastega kohtumised. Nii Euroopas kui ka ookeani taga. Neist paar toimus isegi nõukogude ajal. Mäletan, et saatjatel olid sageli pisarad silmis. Ei teagi täpselt, kas minu või nende endi pärast. Pöördusin ju tagasi Eestisse, mis toona polnud veel vaba.

Võimalik, et mõnigi heldis seepärast, et vaatamata kõigele  läksin tagasi nendegi isade maale, mida paljud ei lootnudki enam külastada. Nüüd on olud muutunud.

Head soovid

Kohtasin kümneid eestlasi, kes Eestis sageli käinud; viimati meie tänavusuvisel laulupeol. Kõik on rahule jäänud. Üks mees tunnistas, et käis meil alles esimest korda, kuid tahab oma elu lõpuaastad kodumaal veeta. Uuelaadseid vahendeid kasutades saavad isegi eakamad inimesed jälgida tele- ja raadiosaateid Eestist. Meie elu-oluga ollakse üsna hästi kursis ning kunagi ette tulnud lahkumispisaraid polnud meist ühegi silmis. See ju tore, et üha rohkem mõeldakse nii meil kui ka neil, et tegelikult me oleme ju kõik eestlased. Vahemaad pole tänases maailmas enam ületamatuks takistuseks ning tihe kultuurivahetus teeb kõigile heameelt. Torontosse oodati „Curly Stringsi“, alles oli Hamiltonis esinenud Kristian Randalu.

Ja veel üks tähelepanek. Kanada-kohtumistel esitati teistlaadi küsimusi, kui meil kodus. Ei seda, miks Kaja Kallas pole peaminister, miks meil just selline koalitsioon on ning mis saab EKRE-st. Selle asemel saadeti palju tervitusi, sooviti jõudu ja jaksu.

Seda võib mitmeti seletada ja aru saada. Nii või teisiti – vahelduseks oli üsna kosutav mitte nii palju rääkida teemadel, millest me Tallinnas lakkamatult räägime. Kuulda häid sõnu, koguni komplimente, millega poliitikud Eestis pole enam ammu harjunud.