Jõhvit koos ehitades ei ole ükski takistus ületamatu

Max Kaur, Jõhvi vallavanem, Keskerakond

Jõhvi ümber möllavad kired. Võib-olla see polegi kõige halvem variant?

See näitab, et linnas on elu, on inimesi, kellel on oma arvamus. Kuid on ka laiem pilt, millega Jõhvi poliitikud peaks arvestama. Jõhvi maine maksab ka midagi, ning selle eest vastutavad koalitsiooni ja opositsiooni poliitikud üheskoos.

Minule teeb kõige rohkem muret valitsemise stabiilsus. Olen osalenud omavalitsuste juhtimises Tallinnast Mustveeni; seetõttu on kogemust üksjagu. Kiiresti vahetuvad valitsused ei ole hea omavalitsusele, ka mitte Jõhvile. Loomulikult on umbusaldused ja kriitika opositsiooni töö, kuid siiski on ka siin oht üle pingutada.

Jõhvist kaugemal olevale inimesele võib jääda mulje, et Jõhvi on näiteks Ida-Virumaa üks halvemini juhitud omavalitsusi, ja et just Jõhvis läheb kõige kehvemini. Tegelikult me teame, et asi on otse vastupidi. Jõhvi on üks paremini juhitud omavalitsusi Ida-Virumaal, ja asjad on siin suures plaanis korras. Ei ole aus kõigi nende tublide linnaametnike suhtes, kui me ei hinda nende tööd. Jõhvi edu on olnud nende töö tulemus.

Minu ideaaljuhiseks on Ameerika ärimehe, maailma ühe rikkama inimese Warren Buffetti poolt arvatu: kõige parem ettevõte on see, kus firma edu ei ole liiga suures sõltuvuses juhtkonnast. Kes poleks ka linna eesotsas, show must go ehk mäng peab jätkuma. Muidu tuleb välja, et opositsioonil läheb kogu aur mingite inimeste muttatampimiseks, aga linna arenguks konstruktiivsete ettepanekute tegemiseks aega ei jäägi. Linnavalitsus on loomulikult linnaelanike ja volikogu teenistuses. Linnavalitsus ei juhi volikogu, nagu mõni lehemees ekslikult arvab.

Vajalikud investeeringud

Me teeme loomulikult kõik endast oleneva, et linnas poleks seaduserikkumisi. Meid aitavad selles meie tublid õiguskaitseorganid, kes, nagu teada, on Ida-Virumaal eriti aktiivsed,. Vajadusel korrigeerivad toimuvat president, peaminister, õiguskantsler ja Riigikogu oma targa nõuga.

Jõhvi on Eesti ühest neljast regionaalkeskusest; siin asuvad olulised riigiasutused. Seepärast on Jõhvi areng mitte ainult Jõhvi elanike mure. Jõhvi vajab riiklikke investeeringuid; hea mainega omavalitsus saab neid loomulikult kergemini.

Aga neid investeeringuid on Jõhvile hädasti vaja. Olgu selleks siis lähitulevikus uus keskraamatukogu hoone, mis tähendab ka seda, et vanasse hoonesse saavad kolida meie teatrid. Või siis, mis linna läbivate transiiditeede (Puru tee, Pargi tänav, Narva maantee) rekonstrueerimine, kus me toimetame koos riigiga. Investeeringuid vajab ka Jõhvi vana vaksalihoone, kuhu  võib tulla nii ootepaviljon ja kohvik kui ka kultuuriline keskkond. Aga ka meie uued koolihooned ja staadionid. Koos Toila vallaga kavatseme teatavasti ehitada kergliiklustee „Tee mereni“, mis saab meie omavalitsuste tulevase ühinemise sümboliks.

Opositsiooni ja koalitsiooni vastasseis võib ju olla ning eks järgmised valimised näitavad, kes uue linnavalitsuse moodustab. Ometi on demokraatlike riikide praktikas loogiline, et vastasleerid teevad üksteisega ka tihedat koostööd, sest sellest sõltub omavalitsuse areng ja tulevik. Mina olen sellisele koostööle avatud. Ja kriitikat ma ei karda.

Kui me ehitame üheskoos Jõhvit edasi, siis pole ükski takistus ületamatu. Poliitika on ka tee nagu elugi, mida peame edasi viima, nagu meie Jõhvi kõige tuntumat promenaadigi, kuhu tuleb pärlina muusikaväljak. Force majeure  (vääramatu jõu) mõiste ei ole Jõhvi vallavalitsuses välja mõeldud. Tuleb ette asjaolusid, mis ei sõltu alati meist; me peame täitma nii euronorme kui ka iseenesestmõistetavalt kohalikke seadusi. Mõni asi võtab pikemalt aega, aga sellegipoolest, see kuldne sügis kunagi tuleb ning meie kõik koos naudime kuldset sügist Jõhvi promenaadi muusikaväljakul.