Vinni Näidissovhoostehnikum
Needsamad kardaanid viisid voliniku Vinni sovhoosi. Autospordivõistlustel Aluvere autokrossirajal sai ta tuttavaks Vinni majandi peainsener Aivo Alestega. Sama mure majandis – suur puudus kardaanidest. Tuli siis volinik neile külla, autos kast kardaane ja ristid pealekauba. See avaldas muljet ja Aleste jooksis bossile ette kandma. Kuna Vinni majandis õhtupoolikud möödusid ikka külalistega korralikus lõunalauas, kutsuti uus mees ennast näitama.
Direktor Heino Kallaste pakkus välja idee minna Saaremaa kolhoosi ja võtta tööraamatusse üleviimine nende majandisse. See oli suureks eeliseks tulumaksu mittemaksmiseks. Ikkagi pidev staaž põllunduses. Saaremaal polnud Eino kolhoosi pitsatit veel ära andnud ja nii tehti vajalik sissekanne voliniku tööraamatusse.
Vinni majandis oli juba ees üks tubli mees varustamises olemas, endine ENSV Naftakomitee esimees (võrdne ministriga) Kirill Murumets. Tema elus sai saatuslikuks Bensiinijaamade Kontori ülema must äri paari bensiinitsisterni mahaärimises. Need tulid kohale Bakuust, sest tollal oli Bakuu „meie oma“.
Väike ülemus saadeti järele mõtlema vangilaagrisse, suur ülemus sai aga sule sappa. Oli selline kord, mitte nii, nagu meil praegu…
Murumets oli kõrgharidusega keemik ja pärit Kiviõlist, eestiaegse Kiviõli Õlitööstuse peainseneri poeg. Heino Kallaste oma ettenägeva „hea ninaga“ kutsus ta tööle. Terve vabariigi juhtkond hästi tuttav, kõik veel ka ühest ja ainsast parteist poisid ametis.
Kirill Murumets ajas asju Tallinnas, uus volinik asus arendama välissuhteid.
Tutvused Saaremaa ajal Venemaa firmadega tulid kasuks. Hea tuttav võeti ka uue majandi esindajana sõbralikult vastu. Et aga Vinni oli tohutute nõudlustega majand, tuli avada uusi hankekanaleid. Kõige jaoks on aga vajalik imago. Vinnil see oli olemas, kuid Vinnit ei tuntud väljaspool. Näidissovhoostehnikumile trükkis volinik korraliku majandit tutvustava brošüüri ja see oli kahes keeles koos värviliste fotodega, esikaane pildil suure viisnurgaga rinnas–peadirektor Heino Kallaste. Sotsialistliku Töö Kangelane oli Venemaa jaoks kõva mees!
No nii, esimene samm oli tehtud. Nüüd võis sammud seada suurele Venemaale.
Rakvere rajooni Põllumajanduskoondis (EPT) andis pea et alati eelise Vinnile, kuid ka nende jõud olid piiratud. Oli vaja midagi suuremat …
Igasugused rehvid nii autodele kui ka traktoritele olid päris suur defitsiit.
Sõitis siis meie volinik Jaroslavli ja astus sisse Jaroslavli Kummitehase peadirektor Ivan Matvei poeg Gaidukovi kabinetti. Kaasas uus värviline brošüür. Eelnev luure andis teada, et mees on samuti Sotsialistliku Töö Kangelane.
Sekretär oli segaduses, kui sai teada, et on toodud tervitus samaväärselt ordenimehelt (Kallaste).
Tervituse tooja kutsuti sisse. Volinik pani vanema mehe lauale brošüüri Vinni NST kohta ja see avaldas peadirektorile muljet. „Vaadake Ivan Matvejevitš, see mees, meie juht kutsub teid meile külla“.
Sekretär sai korralduse tuua teed ja lauale ilmus päris hea konjak.
Sundimatus vestluses kiitis volinik nii oma majandit kui ka „suurt sotsialistlikku korda“, mis võimaldab majanditel sõlmida sõprussuhteid tootvate tehastega. See meeldis ja lepiti kokku, et peadirektor sõidab Eestisse. Volinik pakkus välja idee asuda katsetama Jaroslavli kumme Eestis.
Kohtumispäevaks aeti garaažist välja Heino Kallaste esindusauto „Tšaika“ ja sellega sõideti Rakvere rajooni piirile külalist ootama. Autos peadirektor, asemik Murumets ja volinik.
Külaline tuli päris täpselt, lepitud ajal. Kallistused, tervitused ja vene kombe kohaselt ka tervitusviin. Edasine oli juba Vinni NST ühes kolmest kõrtsist.
Ja siis jooksis sisse peaenergeetik Märt Ots teatega, et helistati Rakvere jaamast- majandile on tulnud vagun, vaja kiiresti tühjaks võtta, vaid I. M. Gaidukov muigas hetkeks. Mees tuli kohale venelasliku lahkusega ja see vagun oli auto, traktorite ja sõiduautode kumme täis.
Selle mõistmiseni jõudis H. Kallaste alles järgmisel päeval, pärast kosutavat ööund.
Imeline mees oli. Hommikul astus kontorisse värskena, lips sirgelt ees ja lõhnastatud, mis sellest, et pool kaks öösel koju sai. Pidu läks käima nüüd kahekordse jõuga. Sellist kingitust polnud Vinnis varem nähtud-kuuldud – vagunitäis kumme – rohkem kui Rakvere rajooni EPT aastas fondidega sai. Ja see kõik ühele majandile! Jätkusid sõidud Tallinna, lõuna Viru restorani 22. korrusel ja mitmed konjakipeatused.
Algus oli tehtud. Volinik oli ennast Vinnisse „sisse elanud“. Pidutseti ka suuremalt.
Süüdati avalõke. Algasid iga-aastased Viru mängud. Oli aasta 1983. Seekord korraldajaks Vinni Näidissovhoostehnikum. Võistluste lipp oli aga veel heiskamata. Kõlas lipusignaal ja taevas avanesid viis langevarju. Neljal suitsupomm järel ja viies langevarjur tõi lahtirullitud mängude lipu Heino Kallastele. Ennekuulmatu, aga nii saab ka teha … Pärast seda naljatati, et järgmiste mängude korraldaja Gavronski (Väike–Maarja kolhoos) peab küll allveelaeva järvest välja tõstma.
Eks oma mässamine selle korraldamisega ikka oli ka. Lennuväli oli Rakvere raketibaasi kõrval ja sinna tavaliselt peale sõjaväelaste keegi ei maandunud. Ja kasutatud polnud seda ka juba päris kaua. Volinik vaatas maandumisraja üle ja pani vajalikud maandumislipud välja. Lennuk võeti alla ja mängude lipp läks langevarjurite kätte. Edasine ajastati juba voliniku portatiivse raadio-jaama kaudu, kes sõitis ette Vinni võistluspaigale. Lennuk oli õhus ja lähenes avalõkke süttimisel.
Langevarjurite hüpe oli täpselt ajastatud mängude avamisega. Kuna volinik oli ühtlasi ka Eesti Lennuspordiföderatsiooni asepresident, sai ta kohalike sõjaväelastega jutule. Rakveres oli helikopterite diviis. Üritus leidis kajastamist üleliidulises lennundusajakirjas „Krõlja Rodinõ“, kust on ka see foto, mille tegi Arvi Kriis.
Tänu loodud sõprusele Jaroslavli kummitehasega said ka Vinni rallimehed peaenergeetik Märt Otsa juhtimisel testida erilisi rallikumme. Kuna vene ajal talverallidel naelu ei lubatud kasutada, oli vaja teha eriti pehmed ja hambulise mustriga autokummid. Jaroslavli laboris see õnnestus ja Vinni autod said hea „pidamise“ jäistel-lumistel ralliteedel.
Vinni NST oli tolle aja kohta jõukas ja mõjukas majand. Ehitati palju, koolimaja, spordihoone ja uued mitmekorruselised elumajad.
Murumets oli hea tuttav Varustuskomitee esimehega. Ehitusmaterjalid tulid läbi komiteele alluva „Ehitusvaru“ ja selle juhataja oli Vinni „toidul“ nagu ka palju teisi Tallinna kasulikke ülemusi. Polnud ju mingi probleem Ehitusvaru ülema suvilasse mõned koormad sõnnikut saata või siis tema autot remontida ja ka uute kummidega kindlustada. Sügisel oli ette nähtud üks nädal just talvevarude vedamisele Tallinna „pomodele”.
Vinni vorst, omatoodetud kalamari ja liha, see oli plaaniväline ja käis asjaajamise juurde. Ka Jaroslavli saadeti mitu külmikuautot toidukraamiga, millest ka osa ametiühing oma töölistele tehases jagas.
Volinikku Venemaale komandeeringusse saates helistas Kallaste Moe piiritusvabriku tehase direktor Arvo Antropovile ja neljaliitrine kanister piiritust anti kaasa. Lisaks muidugi kuulus Vinni suitsuvorst, mille tootmist juhtis Toomas Uba onu ja lisaks kalakasvatusest saadud forellimari.
Üks raskemaid asju oli vabariigis Žiguli varuosade kättesaamine. Tuli asuda tehasega suhtlema. Eestist käisid mitmed varustajad Togliatti tehases mangumas mittekonditsioonseid varuosi. Selleks oli seal tehases eraldi „glavnoje upravlenije“ (peavalitsus).
Esimese tutvusreisi tegi volinik „õpipoisina“ koos ühe Tallinna Pooljuhtide tehase mehega. Kaasa võttis too igasugust nodi ja lennureis algas otsereisiga Tallinnast Kuibõševi, sealt bussiga Togliatti. Tallinna tehase asjamees suhtles ladude juhatajate tasemel ja jagas sel ka oma nodi – tatratangu, Norma plekkpurke jne. Kaup, mille ta vastu sai, oli küll väga tagasihoidlik ja lisaks pidi ostma ka praktiliselt vanaraua tasemel varuosi.
Volinikku selline kaubandus ei rahuldanud, aga esimene käik oli tehtud ja tehase elusse süüvitud. Seni, kui too asjamees vajalikke allkirju korjas, poetas volinik ennast hoopis varuosade valitsuse peainseneri Viktor Golbergi kabinetti. Tutvus sai sõlmitud ja ilma Tallinna reisikaaslaseta õhtul restoranis käidud. Aga Golberg oli ettevaatlik, võttis kellegi töökaaslase ka kaasa. Ju siis oli kartus võõra „baltlase“ ees. Kartus, mis aastate pärast, kui Eesti oma Iseseisvusdeklaratsiooni vastu võttis, ka teoks sai.
Aadress jäetud, olid ühel päeval külalised Maarjamaal. Viktor Golberg koos keemikust abikaasa Niinaga. Tore, tutvus hakkas edasi arenema. Aga olid nad elus oma arusaamadega ikka mahajäänud küll. Olgugi, et Viktor terve aasta Itaalias Fiati tehases tudeerimas käinud. Vaatasid Mistra seinakatet ja vangutasid pead: neil Venemaal oleks selle eest vangi pandud …
Ilus Eestimaa avaldas muljet ja kaasa pandud proviant tegi oma töö. Järgmisele Togliatti sõidule tuli Peavalitsuse peainsener ise oma autoga Kuibõševi lennujaama volinikule vastu. Ööbimiskohaks sai nende Togliatti tolle aja mõistes eliitkorter ja õhtul Vana Tallinna libistades kirjutas peainsener tellimisnimekirjale peale- „väljastada“.
Mõned vähetähtsad read tõmbas ka maha, et näidata erapooletust. Ladudes polnud mingit takistust kauba laadimisel, teised kunded pidid ootama kuni „baltikumi“ laeti. Selgus, et ladude juhataja oli „vaikse“ korralduse saanud. Nüüd sõlmis volinik ka selle prouaga tutvuse ja juba nädala pärast viis tema tütrele, kes õppis Riia Avioinstituudis, lõpetamiseks defitsiitsed valged kingad. Ka nende pere kutsuti Eestisse puhkusele ja neile reserveeriti Võsul korralik erasviit.
Mõned reisid tegi siiapoole Viktori abikaasa Niina ka üksinda ja loomulikult sai teda ringi veetud mööda Eestimaad. Tuli külla, suur kommikarp kingiks „Pravdasse“ mähituna. Ostis kõvasti kokku riidekaupa ja oh üllatust, mähkis selle siis kõik voodilinasse suureks kompsuks! Haritud inimesena soovitas volinikul ennast rongile mitte saatma tulla, et mitte temale häbi teha.
Rongile ta ikkagi saadeti ja Moskva poole sõitis üsna palju selliseid „kotipoisse“. Mis häbist siin veel rääkida, selline see „Pribaltika“ oli.
Üks järgmisi sõite Togliattisse oli hoopis teistsugune. Voliniku hõikas välja lennujaama raadio ja saatis õuele, kus teda ootas Avtovazi „Volga“ tüüpi auto. Autojuht teatas, et Viktor Nurejevitš saatis ta volinikule vastu. Midagi oli vist muutunud ja mitte halvema poole.
Oli toimunud põlvkondade vahetus. Viktor oli saanud Avtovazi Varuosade Peavalitsuse juhatajaks. Nüüd hakkasid autokered ja komplekssed mootorid koos tagasildade ja käigukastidega Eestimaa poole vurama. Tallinnast võeti peale Norma turvarihmad ja tagasi tulid järelkärudega suured Kamazid varuosadega. Volinik leidis Märjamaalt toreda autojuhi Gustav Andreseni („Kutt“) ja sõidud lepiti juba eelnevalt kokku. Ja nii ikka paari kuu tagant vähemalt korra. Ei olnud mingit toiduveomuret, nagu toimis too pooljuhtide katsetehase mees. Aga ikkagi tänud temale, sest nii see tehasetutvus kunagi alguse sai.
Vinni NST jagas nüüd varuosi kogu vabariigi peale ja kohalik varustamine jooksis Vinni poole igasuguse kaubaga. Ega ka volinik tühjade näppudega jäänud. Ehitas ka endale korraliku Vaz tüüpi auto parimatest juppidest kokku.
Väikese vahepõikena ka Jaroslavli Asbesti-katsetehasest. Igasugused mootorite plokikaanetihendid ja liikurmasinate piduriklotsid oli nende toodang. Ja loomulikult hoopis parema kvaliteediga, kui tavavaruosad. Ja ega neid, nagu teada, kunagi ei jätkunud. Ralliauto jaoks valmistatu oli ülivõimsa haardeteguriga ja selle varuosa mure oli ka lahendatud.
Sõjatööstusele toodeti kosmosemootorite tulekindlaid kaitsetihendeid ja need olid meie katlamajanduses eriti hinnas. Ka sellele sai „küüned taha“ aetud.
Vinni elu oli töiselt lõbus, eelkõige mõlemale linnamehele. Paar korda kuus käidi majandis ja ikka nii, et kella 11 ringis oli peadirektor Kallastel kõik pakilised tööasjad paika pandud ja mindi sööma. Kui polnud külalisi, söödi majandi söökla kõrval olevas kinnises restoranis. Külalistega mindi kas vesiveskisse, kus ka forellikasvatus või siis Rägavere mõisa kõrtsi.
Kõikide nende „maandumispaikade“ tarbeks olid koheselt toimivad perenaised ja ka ööbimiskohad külalistubades. Kohaliku kultuurkihi peategelaseks oli majandi arhitekt Ilmar Bork, kes varem töötas aastaid Narva peaarhitektina. Tema oli kõikide külaliste näidisagitaator-oraator. Oskas hästi vene keelt, nalja viskas ka tõsiste teemade üle. Kodumaja polnud kaugel, (pärast rasket poolööd) majandi keskuses, peadirektori kõrval. Ja näe, tervis pidas vanahärral vastu kuni 2008 aastani.
(Järgneb)
Aivo Aju
Tore, et ka nädalavahetuseks mõnusat nostalgiat pakute.
Toredad meenutused raskest ajast meie kodumaal.
Hakka või teie alaliseks kugejaks.
Tänapäevaga huvitav aja võrdlus. Pole enam ei kolhoose ega toidutootjaid.Poed kaupa täis. Kui vaid raha jätkuks.
Tänased suured lehed on jälle tühja täis.
Isegi UU ei hiilga millegi värskega.
Mis on saanud Vinni vorstist ja nendest kaladest?
Kas keegi teab?
Kas kõik ärastatud või välismaale maha myydy?
Kui võrrelda neid põllumajandusi siis tänast ministrit küll ära ajada oleks patt.
Aga eks valitsejad ise teavad.
Kommunistliku ja hävituspataljonliku Vinni sovhoosi ja tema poolgängsterist direktori hõng ripub ka praegu Vinni kohal.Otse spordikompleksi ees muruplatsil ilutseb hiljuti püstitaud mälestusmärk hävituspataljonlasele ja noore mehe tapjale.Protestid selle püstitamise vastu jäeti kuulamata.Niipalju siis kuulsast Vinni kandist ja tema juhtidest.
Lisaks eestlaste juudivihkamisele on tõestatud nende osalemine mitmes aktsioonis.
Ameerika väidab nii.
Polnud paremad ka metsavennad, kes röövisid oma rahvalt toitu. Tihti relva ähvardusel.
Mida pidi see õnnetu Kallaste tgeme, kui heinaküün pandi põlema majandi viimase heinaga? Söödavaesel ajal.
Muidugi käskis abunõud tarvitusele võtta.
Kui Kallaste oleks süüdi olnud, oleks ta ka vangi pandus. Nõukogude kohus oli karm ja õiglane sellistes juhtumeis.
Majandi juhtimine tõi ordenid rinda ja rahvas oli rahul. Mida veel lahkunult soovida?
Puhka rahus.
Riigis on ametis palju en´disi.
Neid, kes töötasid kommunistliku võõrriigi hyvedeks. Meenutagem:
“Reporter” vahendas 2010. aastal lugu: “Klandorf: Sildami värbas KGB nuhiks transpordiametis töötanud endine KGB ohvitser.” Sildam relvastati.
Siis rääkis praegune Tallinna aselinnapea Kalle Klandorf “Reporteri” refereerituna: “Endine miilitsatöötaja ja tipp-politseinik Kalle Klandorf annab välja mälestusteraamatu Jälitaja ja jälitatav, milles väidab, et endine ajakirjanik ja praegune presidendi pressiesindaja Toomas Sildam oli KGB agent.
Ja kelleks ta hiljem pandi?
Reformierakonna toetatud ERR suuvoodriks !
Mis ta nüüd siis teeb?
Aga nüüd sõimab avalikult EKRE-t
Kas nolk saab kunagi meheks? Jõuab mõistusele.
Nüüd lasti külamees lihtsalt lahti.
Kas kolhoosist ka luba saadi?
Milles oli aus mees Kallaste süüdi?
Elu korraldasid kommunistid.
JOHANNES JA OLGA LAURISTIN Jt. käisid 1940 a. augustis Moskvas ja palusid alandlikult, võtke meid vastu vennalike rahvaste perre. 1992. aastal oleksime pidanud alustama kohtuprotsessiga ja kuulutama see alandus aegumatuks kuriteoks. Olga ju veel elas ja oleks võinud tunnistusi anda. Aga üks igavene LAURISTIN (hoolimata kahest abielust säilitas ta selle tookord tulutoova “auväärt” perekonnanime) ei lubanud.
Nüüd olete küll väga hiljaks jäänud.
Tore lugemine ja meeldetuletus endistest aegadest, Aivo!. Kuna ise olen sinna sisse kirjutatud siis mõned täpsustused ja selgitused. See Jaroslavli kummitehases ( Jaroslavskii Rezinovõi Zavod, mitte rehvitehas!) nende tänapäeva mõistes M+S rehvide tegemine Vinni ralliautodele on tegelikult fakt. Nimelt olid N Liidu ajal keelatud rallispordi reeglitega protekteeritud rehvide kasutamine. Olime lasknud Kohtla-Nõmmel teha protekteeritud rehve, mille protektoriks panime Teguri tehasest saadud kummisegu, mida kasutati laste mänguasjade valmistamiseks. Ja tulemus oli suurepärane! Kuna direktor Kallastel (ja ka minul) oli hea läbisaamine Jaroslavli tehase direktoriga, siis läksime tehasesse ja lasime liinil panna JA-170 (luksi kumm) rehvile viimaseks kihiks Teguri kummisegu mille Eestist kaasa võtsime. Rehv tuli tehase liinilt seerianumbriga ja ilma protektori nähtava eraldusjooneta mis Kohtla-Nõmmel oli paratamatu. Seega 100% tehase kumm. Siin muidugi autor eksib kui arvab, et tehase konstruktoribüroo meid aitas – vastupidi, nad tulid ja küsisid mis lollusega me tegeleme. Nende 100 inimest konstruktoribüroos töötasid selle nimel, et välja töötada rehv, mis toimiks nii talvel kiilasjääl kui ka suvel kuival asfaldil ühte moodi hästi. Sest siis ei teadnud sa ju kunagi, millal õnnestub sul ametiühingus rehvi ostuluba saada – kas suvel või talvel. Ma ütlesin neile, et täpselt samamoodi kui on kommunismi ehitamine võimatu, nii ei saa ka sellist rehvi teha mis aasta läbi (vessezonnõi) hea oleks. Selle peale arvas peakonstruktor: Võib olla on sul õigus! Ja tänu nendele rehvidele tõusid noored Vinni rallimehed Eesti tippu vaid hetkega.
Alumisele kirjale niipalju, et vene keeli “šina” on kumm. Ka naabrite keelt peaks õppima.
Järelikult pidi tehas olema šinnõi zavod. Aga kes seda vana aega enam mäletab.
Žiguli auto 03 all olid ikka kummid 270!
Olgem täpsed
Vinni sovhoos oli üks eesrindlikemaid Nõukogude Liidus. Asjad olid nii hästi korraldatud, et sealseid tegemisi tuldi vaatama kaugemaltki. Vanemad inimesed, kes seal noorena ametis olid, meenutavad sovhoosiaega sooja sõnaga. Palgad olid kõrgemad kui mujal, kord oli majas. Selle sovhoosi rajamise au kuulub eelkõige Heino Kallastele, kelle nimi raiuti Vinni näidissovhoosile püstitatud mälestuskivisse, mis asub Vinni spordihoone ees.
Eeskujuliku sovhoosi ja legendaarse majandijuhi auks otsustati püstitada mälestuskivi ettevõtja Märt Otsa eestvedamisel.
Mälestusmärgi püstitamise puhul on inimestel vastakad arvamused, kuna osa rahvast kahtlustab Kallastet noormehe mõrvas, mis toimus 45 aastat tagasi. Toona 21aastane Leo olevat ühes Vinni laohoones lõket teinud ja sovhoosi mehed, sealhulgas Kallaste, läinud asja kontrollima. Ametliku versiooni järgi tulistas kohalik katlakütja noormeest selga ja too jooksis verest tühjaks.
“Ametliku versiooni järgi tulistas kohalik katlakütja noormeest selga ja too jooksis verest tühjaks.”
Eks küsige lihtsama Vinni rahva käest, mitte märtotsade käest, kes tegelikult tulistas ja palju noormehe perele vaikimistasu maksti.Mina ei elanud siis Vinnis, kuid mulle on sellest ühtteist räägitud.
Ka mulle jutustati suurest Sotside revoljutsijast.
Ei usu.
MIks sina, kes Vinnis ei elanud usud külajutte?
Nii see halvustamine käibki. Täitsa Reformilik sõnavara!
Inimesed olid sõbralikud ja armastasid tööd teha.
Nüüd vaid poliitiline kisma.
Ei leia vist mitte ühtegi endise töökat Vinni NST töötajat kes ütleks midagi halvustavat direktor Kallaste kohta. Kallaste hoolitses sovhoosi töötajate eest kordades paremini kui tänased poliitikud Eesti rahva eest. Kallastel oli selge põhimõte – kui oled töökas ja aus, siis pälvid ka austuse, usalduse ja mis peamine – korraliku töötasu pluss preemia. Suure defitsiidi ajal oli Vinnis kõik saadaval ka lihttööliste jaoks. Olin ise tunnistajaks kui üks tema asetäitja tuli kabinetti ja ütles, et agronoom räägib traktoristidele hommikul tööjaotuse ajal riigivastast juttu. Siis oli aasta 1988. Kallaste küsimuse peale, et kas see agronoom on halb töömees, vastas kaebaja, et ei ole. Las siis räägib – oli Kallaste vastus ja tegeles teiste asjadega edasi.