Andrei Korobeinik: Poliitika pakub võimalusi muuta maailma paremaks

Riigikogu Keskfraktsiooni liige Andrei Korobeinik räägib intervjuus Kesknädalale nii tegemistest Toompeal kui ka sellest, miks aju hakkab arvutile alla jääma. On ju Korobeinik lisaks IT-gurule ka tuntud male- ja mälumängumeister.

Kui palju veedad aega nutiseadmetes?

Sõltub mida ja kuidas mõõta, aga kokkuvõttes üsna palju. Eelistan lugeda e-raamatuid, isegi kui huvitav paberraamat satub kätte, siis võimalusel otsin selle e-versiooni ja loen enda lugerist. Selle peale läheb tund-kaks päevas. Mängin malet telefonis (teiste inimestega, see on palju põnevam kui arvutiga), see on veel paarkümmend minutit. Õpin itaalia keelt Duolingo äpis, see on veel veerand tundi. Oma paar tundi vähemalt läheb tööle arvutiga, tavaliselt rohkemgi. Küll aga loen harva uudiseid ja väga vähe vaatan televiisorit. Kui siis filme Netflix‘ist. Selle tõttu ei oska öelda, kes ja millises tõsielusarjas osaleb, mõnikord jään selle tõttu seltskonnavestlustes hätta.

Milliseid viise kasutad töölkäimiseks ja ringiliikumiseks? Jalgsi, rattaga, autobussi või rongiga?

Üritan võimalikult rohkem jala käia. Päevane norm nutikellas on küll vaid 8000 sammu, aga tavaliselt tuleb ca 12 000. Viimasel suvel sõitsin palju elektritõukerattaga, mul on enda oma, aga kasutasin ka rendirattaid. Päris mugav, kuid see tuletas meelde, et jalgrattateid võiks Tallinnas rohkem olla, eriti kesklinnas. Lugesin just, et järgmisel aastal tuleb kesklinna uusi kergliiklusteid, katsetan neid siis hea meelega.

Kas pead ajaliselt rohkem lugema dokumente oma töös Riigikogus või jätkub aega lugeda ka raamatuid?

Loen endiselt palju, kuid kahjuks tunduvalt vähem kui lapsepõlves. Siis õnnestus vabalt 3-4 raamatut nädalas läbi lugeda, praegu on hästi kui kuus tuleb paar raamatut. Eelistan ilukirjandust. Äriraamatud, elulood jms pole just minu lemmikud.

Olen fraktsiooni juhatuses ja selle tõttu üritan jälgida kõiki teemasid, mida parlament arutab. Päris sügavuti õnnestub minna vaid enda valdkonna teemadesse. Olulistest eelnõudest on hetkel käsil kodakondsusseadus, mille algatas valitsus ja notarite seadus, mille algatas õiguskomisjon.

Olid Eesti tuntuima tutvumisportaali rate.ee looja. Millised algatusi kiirema e-riigi arengus loodad ja toetad?

Praegu menetleb Riigikogu seaduseelnõu, mis lihtsustab Eesti idufirmadel raha kaasamise. Tegin ettepaneku e-raamatute käibemaksu vähendamiseks (praegu on see 20%, samas kui tavalistel raamatutel vaid 9%). Usun et lähiaastatel õnnestub e-riigi valdkonnas palju teha: e-residentide seadusandluses võib üht-teist paremaks muuta, e-valimistel võiks hääletamist lubada ka nutitelefonidega. Üle-eelmises Riigikogu koosseisus võtsime vastu avatud andmete seaduse, kuid riik avab andmeid erasektorile endiselt väga vaevaliselt, võimalik, et peab selle teema juurde tagasi tulema.

Oled ka mälumängude meister. Kas arvuti ja internet aitab meie ajumälul areneda või hakkab aju arvutile alla jääma?

Aju jääb kindlasti arvutitele alla, aga mitte niipea. Arvuti on võitnud male maailmameistrit juba aastal 1997 ja vahepeal on toiminud väga suured arengud. Sisuliselt pole enam mõttemänge, kus inimene oleks arvutist tugevam. Arvuti on parem go mängus, pokkeris, Kuldvillakus ja eelmisel aastal võitis isegi debattide maailmameistrivõistlustel. Enamus loomingulistest töödest on veel inimeste pärusmaa, kuid ka see on ajutine.

Aastaks 2030 kaob Euroopa Liidust pool praegustest töökohtadest. Selleks ajaks meil kas pole või on palju vähem bussijuhte, õmblejaid, müüjaid jne. See muidugi ei tähenda, et meil on siis palju töötuid, kuid paljud inimesed peavad selleks ajaks omandama uue ameti. Praegused koolilapsed ei saa töötada ühes ja samas valdkonnas aastakümneid, enamus neist vahetavad mitu töökohta elu jooksul.

Kirjutasid hiljuti, et varesemalt regiooni parim Eesti majanduskeskkond jääb praegu naabritele alla ning see pärsib ka IT-sektori kasvu. Kas on vaja uut tiigrihüpet?

Kui vanasti oli riikide jaoks peamisteks varadeks maa, nafta jms, siis nüüd on kõige väärtuslikum ressurss just inimesed. Konkureerime naabritega ja ülejäänud maailmaga selle eest, et just meile tuleksid kõige andekamad inimesed ja kõige edukamad firmad. Et konkurentsis püsida, peame väga kiiresti edasi liikuma. Eesti ees on mitu tõsist väljakutset, kaks suurimat on ehk maksusüsteemi kaasajastamine ning läbimõeldud migratsioonipoliitika, need kaks on omavahel otseselt seotud.

Oled ka ühtse digimaksu pooldaja. Mida see lisaks rahale riigile annaks?

Inimesed tarbivad aina rohkem digiteenuseid – meedia- ja internetifirmad teenivad raha nii reklaami kui ka tasuliste teenuste müügist. Digimaksu idee seisneb selles, et osa digiteenuste peale kulutatud rahast laekuks maksudena otse kliendi asukohariigi (näiteks Eesti) eelarvesse. See on esimene „globaalne maks“ ja ma kahtlustan, et mitte viimane.

Nüüdne lisandväärtuse maksustamise loogika on pärit 19. sajandist ja praeguses maailmas enam väga hästi ei toimi. Meie tööjõumaksud on kõrged, kuid mida aeg edasi, seda väiksemat rolli nad mängivad suurfirmade maksukoormuses, kuna robotid või algoritmid sotsiaalmaksu ei maksa. Kui me ei leia uusi lisandväärtuse maksustamise meetodeid (nagu digimaks), siis varsti võtavad riikide rolli üle suurfirmad. See ei pruugi ilmtingimata halb olla, aga praegu tundub siiski, et sellel oleks rohkem miinuseid kui plusse.

Kas poliitika tõmbab Sind rohkem kui mitmed harrastused?

Poliitika pakub reaalset võimalust muuta maailma paremaks. Seda muidugi pakub ka äri, kuid hoopis teise nurga alt. Poliitiku maine Eestis pole just liiga kõrge, kuid ma kindlasti ei kahetse, et omal ajal otsustasin poliitikasse minna. 2010. aastal astusin Reformierakonda, sain selle ridades Riigikokku ja erakonna juhatusse, Pärnu volikogu esimehena sain kodulinna heaks tööd teha.

Reformierakonna ideoloogia on aastatega muutunud konservatiivsemaks ja selle tõttu ma 2015. aasta Riigikogu valimistel ei kandideerinud. Selle aasta valimistel läksin Riigikokku juba Keskerakonna nimekirjas. Mul on hea meel, et õnnestus Keskerakonna valimisprogrammi koostamisel kaasa rääkida ja mitte formaalselt, vaid väga paljud minu poolt pakutud punktid said programmi sisse ja mõned olulised ka koalitsioonileppesse. Järgmiste aastatega üritan võimalikult palju nendest punktidest ellu viia.

Millised on Sinu lootused 2020. aastaks?

Loodan, et ka järgmisel aastal õnnestub elada endaga rahus ja tegeleda asjadega, mis pakuvad huvi ja põnevust.

Kes on Andrei Korobeinik 2030. aastal?

Pikaajalised eesmärgid mul sisuliselt puuduvad. Esiteks, maailm muutub liiga kiiresti, et 10 aasta peale midagi ennustada. Ja teiseks, elu oleks tunduvalt igavam, kui ma elaks seda pikaajalise plaani järgi. Pigem üritan avanevaid võimalusi ära kasutada.

Usutles Aivar Jarne