Nii kõlas ühe okupatsiooniaegse lööklaulu pealkiri. Eestimaalased võtsid seda aga kui irvet süsteemi suhtes, sest elada ilma võid leivale panemata…Oli toiduainete nappus. Muidugi ei teadnud vene tekstikirjutajad, et pobeda on meie keeles võit! Laulud lauludeks, aga meloodiad neile kirjutasid põhiliselt vene juudid ja laulud kõlasid hästi.
Ka nüüd on meil uues Eestis laulukonkursid. Kahjuks enam pole see aeg, kui laule kirjutavad heliloojad. Meil enam pole neid. Nüüd täidavad tühimiku tuntud ja tunnustamata lauljahakatised selle ise. Eelmises riigis oli veel heliloojaid, kuid paljud lauljad joondusid rohkem välismaa lugude mahalaulmisele. Tookord autoritasu maksma ei pidanud. NSVL oli ka muusikas piraatriik.
Eesti Televisioon tõi eetrisse saate „Horoskoop” ja seal sai kõike välismaist ilusasti järele teha. Põhiliselt järgiti ja salvestati algmaterjal Soome versioonidest Ulaohjelma kaudu lühilainealalt, milleks ka eraldi vastuvõtjad tehti. NSVL kasutas oma julgeolekuhirmus nii raadio-kui televisiooni edastamiseks teist sagedust (Secam). Paljud meie toonased lauljad said „Horoskoobiga“ tuntuks. Laulud orkestreeris Kustas Kikerpuu ja neist said hitid. Nüüd on meil ETV-s „Eesti laul“ ja see suuremalt osalt inglisekeelne. Konkurss veel käib ja seepärast arvustada pole vast viisakas.
Teine ja pisut eredam laulukonkurss sai eelmisel aastal läbi. See oli jäljendamine või täpsemalt parodeerimine. Lauljad olid suhteliselt laiemas ringis tundmatud. Ja siin juhtus ime. Kõik nad said meile tuttavaks! Uhkusena oma rahva üle võime neid noori nimetada meie tulevikulauljaiks. Muidugi kõik sõltub neist endist. Üks variant on minna kaasaega ja laulda niiöelda kõri pealt. Nägu krimpsus ja tohutu füüsiline pinge, et hääl välja vajutada. On ka teine, lauljate keeles diafragmaga laulda. Ei mingeid grimasse. Meenutagem meie Georg Otsa, Jaak Joalat, Kalmer Tennosaart või Heli Läätse. Tuletagem meelde nende rõõmsad või kurvad laulud ja mis peamine, hääle meisterlik valitsemine!
Lauluvõistluse võitjate esinelikut võib julgesti nimetada neiks, keda me varsti tunneme rohkem nii näo järgi kui hääle poolest. Kahtlematult oli parim Madis Arro – James Brown „It’s a Man’s, Man’s World”. Samas ei saa märkimata jätta tema Endel Pärna kehastust. Täitsa Pärn ise kaugelt pilvepiirilt! Kalju Terasmaa lapselaps Marianne Leibur – Maikeni lauluga „Siin või sealpool maad” või siis Eleryn Tiit ja – „Näkilaul”. Marianne juba õpib Rootsis klassikalist džässi, Elerin unistab õpinguist ja Madis on juba väljakujunenud artist. Kokkuvõttes olid kõik esinejad tublid ja nüüd on nende endi asi otsustada, kas jääda lavale või haihtuda vaikselt eemale. On paljusid hääli, keda enam ei mäletata. Meie võistlejaid tahaks veel küll kuulata!
Lembe Hendla
nimed välja, sest need pole vajalikudki. neid kohalikke ponnistusi ma väldin, seega ei tea ma ka nn uusi “tähti”.
Kuid mõni sõna nn Eesti laulu või Eurosonga kohta.
Neid võistlusi võiks olla 2, 1 puhtalt eesti taustaga, nii sõnade kui ka viisi kirjutaja peaks olema eestlane või võrokas, samuti laulja ja esituskeel kas eesti või võro keel. Teine aga olgu siis see eurosegu, sõnad Mamabalt Kongost, viis Tukeleelelt Botsvaanast, lauljaks Takaravunga Burundist ja esituskeeleks bambara. Las esindab Eestit/Estoniat/Estlandi. Üks sopp puha.
Lisaks: et laulud ei kõlaks leierdatute ehk vastikutena, peaks neid enne laskma valida 5…10-s kohas üle Eesti. Väga kitsas ringis, laste, noorte, keskealiste ja vanurite seas. Nt igast earühmast 10 koguneks ühtse saali, kus laulud esitataks nn makilt, mingit väänlemist ega lendamist ega sitapildumist ega persenäitamist pole laulu juurde vaja. Keegi ei tohi ka endale lindistada. Kõik täidavad sedelid paremusjärjestusega. Summa annab esi-10 või esi-15, et aega venitada, tasu lõppkontsu eest on ju vaja samuti kokku kraapida. Sealesitatu aga läheks juba hääletusele 10 minutit pärast esitatud lugude esinenute endi valitud kuni 15-sekundiliste juppide tagurpidi esitamist. Siis lastaks lahti moblaliinid ja tulemused ronivad jooksvalt suurele kuvarile. Helistamisajaks oleks 3 minutit, samalt moblalt 2 korda või enam hääletada ei saaks. Siis oleks näha, kuidas hääled kogunevad ja kes lõpuks võidab ja milline on paremusjärjestus.
.
Kuid on veel üks viis aasta parima OMA laulu selgitamiseks. Loomulikult peab ka selle 4 osist olema Eestist ja eestilikud. Toodaks välja kõnesoleva aasta parimad laulud nt küünlakuus. Siis kuu aastavahetusest möödunud ja värskus enam nii ei mõjuta. Samuti valitaks piirkondlikult välja 10 etemat ja kindlal päeval ja kellaajal lastaks raadios neid laule juba võistlusena, kuid nii, et esimesel päeval ühes järjestuses, järgmisel päeval vastupidises. ja mobla- või raalhääletus toimuks alles 3ndal päeval lühikatkete ülekuulamisel. Samuti saaks moblalt või raalilt hääletada 1 kord. Mingid sahkerdamised on muidugi võimalikud, kuid üldpilti need mõnedsajad ei suuda lühikese ajaga moonutada.
Nii saaks me TEGELIKULT parima aastalaulu. Mitte aga nii nagu nüüd, et lugude kirjutajad peavad midagi vägisi kokku soperdama, et siis viimasel minutil vastuvõttu tormata. Hääletada tuleks ikka vabast vaimust loodud laule, sest need on etemad.
Lembele see võib mitte meeldida, kuid erapooletu lahend oleks see igatahes.
Seda vana võib veel taluda, kui õltsi libistad.
On palju hullemaid.
Vaevalt, et too Lembe pahaks paneb. Sa kirjutad õigesti ja sooja südamega.
Selge, et suurem osa neid laulusoperdisi kaovad ruttu prügikasti.
Mihkel Raud ütles, et tema rohkem ei kirjuta…Maailmas pidi juba seda rämpsu palju olema. Tema juurde ei tee.
Üks õnnetu näitas oma arvatavat eurolaulu pühapäeval Anule.
Nii raske oli teisel röökida!
Ja ega eelmine huinu polnud ka parem.Üldiselt on maailm mussist tühi.
Astun kord päevas teie lehele. Üldiselt igav ja tühi teine. Ega too Ekre parem pole.
Teil vähemalt midagi seekord ka hingele. Tahaks rohkem elust ja lihtinimestest.
Mitte ainult partei propat!
Minu meelest lauldi ka väga ilusaid meie heliloojate loodud laule ja eesti keeles. Nüüd on need heliloojad unustusse vajunud ja lauldakse peamiselt inglise keeles võõramaiste heliloojate laule ja sageli tüm-tüm muusika saatel. Väga ilusaid ja meeloodilisi laule lauldakse harva. Meie vanemapõlve lauljad olid võrratud ja saade lauludele kaunid ilma tümpsmuusikata.
Mina olen ikka selle poolt et nõuka aega poleks vaja olnud ja et iga riik peab vaba olema. Peale sõda oli muidugi raske ja stalinismi kuriteod koletud kuid hiljem läks elu paremaks ja näljaseid polnud, pension oli normaalne, palgad samuti ning töötuid polnudki. Üks väga raske aeg oli kui meie vabas Eestis sai võimule. M.Laar. Tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed, hinnad tõusid kõrgele eriti korterihinnad, palku, abirahasid ega pensione ei tõstetud põllumajandus oli väljasuremise ohus jne. Siis tuli võimule paariks aastaks S.Kallas kuna Laar pidi lahkuma oma ühe lolluse pärast ja Kallas kutsus valitsusse E.Savisaare kes tõstis pensione 30 protsenti, muidu oleks see praegu veel väiksem olnud. Elu läks paremaks mitmes valdkonnas. Siis tuli võimule Ansip ja elu hakkas veerema alla mäge mis jätkus Rõivase ajal.Seda mis tehti valesti on nii palju et siia ei mahu kirjutada. Keskerakondlik valitsus püüab neid vigu parandada aga reformierakondlased vaid segavad, mõtlevad välja valesüüdistusija laimu. Ainuke eesmärk on võimule saada ja selleks nad kasutavad alatuid võtteid. Aga see mis tehti E.Savisaarele meenutab stalinistlikke kuritegusid. Reformierakonna suur trump on see et peavoolumeedia on nende poolel ja osaliselt ka õigusmõistmine.
Kirjutati ilusaid laule ja ka kirikus olid meie Sõnajalad.
Lauludel oli meloodia ja seda lauldi kaasa.
Täna on vaid ropp räpp!
Sõnajalad on palju kuulsamad lauljad, kui tänased vingujad. Laulud meelde ei jää ja sõnad ka käest-jalust hoides.
Jumalasõna jõudis kohale ja rahvas hardus.
Harri annab pidevalt nende sõnumit edasi. Kord Soodoma, siis Komorra, igaühele midagi.
on pildile sokutatud Riisalu, kui loo kirjutas Lembe? Muidu oma bandiidid kohe pildile aga tegijad jäävad salastatuks 75-ks aastaks. Kui kirjutab teeneline kirjanik Hillar Kohv, siis pilt pannaks eikka Mailise või Kata oma.
Aga mine tea, võib olla näiteks täiendab ennast just Lascalas?
Kirjutis on küll haritud muusiku moodi.
Kui viimastel nädalatel on kriitikanooli Eesti muusikaauhindade suunas pildunud just hip-hopi ja räpi suunal tegutsevad artistid, siis nüüd on avanud oma suu Vaiko Eplik, kes on tegelikult saanud lausa kaks nominatsiooni.
“Ma saan aru, et see on keeruline, kuna müügitulemusi Eesti kohta praktiliselt ei eksisteeri, sest füüsiliste formaatide müüki senisel kujul enam ei toimu. Aga YouTube’i ja Spotify tabelid on ju olemas!” arvab Eplik, kes tunnistab, et natuke imelik on olla nomineeritud, sest teda nendes tabelites figureerimas pole nähtud.
puudub isegi talutav alus, mille järgi millegi paremust määrata. Praegu otsustavad müra üle teismelised ja lasteaiaealised, kel nutikas või mobla käes.
Hakkab jälle kohaliku jura üleskiitmine.
Antakse musaauhindu.
See oligi siis Eesti kaunis muusika? Trambiti dunkedes ja näidati moodsaid ihuvorme kleitide vahelt. Oleme jõudnud uude kultuuri.
Lapsed laulavad ninad peast…
Kaovad varsi igavikku. Ei neist lauljaid saa kunagi.
Nõõd on kultuurituse aed käes.
Iga süldiartist on kuulutatud staariks!Nimi EMA tuleks kaotada ja panna nimeks Eesti Süldiartist ja nominandid saavad auhinnaks Rannarootsi süldikausi.
Nüüd on “staarikeste” tegelik olemus fassaadi ja glamuuri taga näha. Kõverad näod, kortsus riided, koordinatsioonihäired. Tänud piltnikule, hea vaheldus wannabe’de teeseldud väljanäitustele. Selliseid galeriisid ootaks veel, äkki saaks ka see nn Eesti Staaride definitsioon natuke reaalsema vormi.
Epliku haleda vennikese “muusikat” peame taluma kogu aeg raadiost! Kõik laulud ühesugused imalad ja odavad populaarsust ihkavad. Enne keskpärane
kahjuks lauldakse vähe meie suurepäraste heliloojate laule. Praegu tuleb vähe laule juurde ja noored eelistavad laulda inglise keeles. Paistab et neid rütmilisi ja pumpsmuusika saatel laule on kergem laulda. Aga mulle meeldivad meloodilised laulud ilusa saatega. Seal tuleb esile laulja kaunis hääl ja võimalus isegi ooperilaulja tasemel laulda. Mind aitasid laulud Reformierakonna valitsemise rasketel aastatel kus vaesus aina kasvas.. Ja siis tõepoolest aitasid laulud elada.
” Eestimaalased võtsid seda aga kui irvet süsteemi suhtes, sest elada ilma võid leivale panemata…” kust riigist kirjutaja pärit on sest minu tutvusringkonnas oli igas peres või leival ja liha laual.
Mis puutub lauludesse ja eriti tekstidesse siis niisugust jama küll kellelegi ei püütud pähe määrida nagu tänapäeval !
Andke andeks kui Riisalul on mälulüngad Tema küll ilma võita polnud sest taguots muudkui paisus Joodikutel ehk polnudki võid vaid margariin Tundub et jälle tegelane kellel keel kipub mõttest eespool jõlkuda Ehe näide et hea suuvärgiga ja õigel poolel on ilmas ilus elada