Töökoha leidmine koondamiste aegu

Meil on juba tuhanded töötud juurde tulnud. Neid arve ei taha mitte kohe lugeda ega arvustada. Süüdi on nii haiguspuhang kui ka majanduslangus. Kurb on.

Riigis on seni olnud palju võõrtööjõudu väljastpoolt ja neile pidi seaduse järgi maksma sama tööstusharu keskmist palka. Huvitav, et varasemad kohalikud töölised said palju väiksemat palka, sest neil polnud palgatõusu ega ilmselt ka ametiühingut selja taga. Keegi seda palga-teemat ka ei selgitanud, sest pole ju tööandjatele kasulik. Täpsemalt-Reformierakonnale.

Sellel raskel ajal torkas silma Rapla ajalehe „Raplamaa sõnumid” ülikiidetud ja lausa elutõdesid lahtikirjutav tööpakkumine. „On olemas koht, mis on linnakärast eemal, aga mitte liiga kaugel. Siin kohtuvad moodne tehnoloogia ja ürgne loodus. Ümberringi veikleb valge valgus ja kõikjal on puhtus. Kui vaja, mudib sinu selga masseerija. Lõunad? Need on peaaegu tasuta. Selline koht on olemas. Kandideeri!
Keda me otsime? Inimest, kes teab, et numbrid on nagu muusika. Iga noot peab olema partituuris õiges paigas. Muidu on kakofoonia. Peab aga olema kokkukõla – harmoonia.
Mida me ootame? Ootus ja kustumatu lootus on, et sul on olnud kõrgem huvi numbrite vastu ja oled seda näidanud professoritele, kes hindavad numbrite võlu. Peale selle oleks peaaegu võimatu varjata meie lootust, et oled varem olnud pearaamatupidaja, eesti keel on sul selge nagu 1+1 ning valdad heal tasemel veel inglise ja vene keelt või üht neist.
Mida me pakume? Tule ja tööta oma valdkonnas maailma tipptasemel ettevõttes, mis pürgib vineeritööstuse i-täpiks. Sinu kolleegid on jõulised ning pakatavad nooruslikkusest ja tahtelisest energiast teha suuri asju. Edasi liikudes on sul võimalus ka ise edasi liikuda ning täiendada ja sirutada ennast teadmiste tähtede poole. Kirsiks tordil on sportimise ja massaaži võimalused ning kohapeal on einestamine kompenseeritud ehk teiste sõnadega poolmuidu. Kohale saad lihtsalt, sest Kohila on Tallinnast vaid 20 minuti kaugusel. Tule rongiga, tule bussiga või autoga – see sõit on vaid põgus hetk.”

Seda imetoredat ja luulelist värbamist korraldab eriprojektina üks Tallinna Lõõtsa tänava firma ja täpsema info saamiseks tuli pöörduda ikka otsese tööpakkuja vineerifirma värbamisspetsialisti poole. Kõigest räägiti, aga palk jäeti saladuseks. Edasine jutt olevat selle ametniku väärtusliku tööaja ressursi raiskamine ja  telefonitoru visati hargile.

Meil on olemas Palgainfo Agentuur. Ilmselt kasvas see välja aastakümme tagasi toiminud Kaugtöö koolitusprojektist Tallinna Ülikoolis Kadri Seederi juhtimisel. Igatahes juba tookord väga kaugele vaatav koolitus, sest täna oleme kõik vaat, et kaugtööl. Hea koolitus oli!

Palgainfo Agentuuri arusaam on selline, et palganumber ei peaks olema salastatud, sest ka tööotsija ressurssi ei tohi  raisata. Näiteks Lätis-Leedus on palga avaldamine lausa kohustuslik. Siin korraldatud seminaridel on Palgainfo Agentuur korduvalt sellest töövärbajatele rääkinud, aga asi pole toimunud. Töötaja värbamisel tuleks arvesse võtta selle haru ametikoha tegelikku keskmist palka. Seda mõjutab ka spetsialistide kõrgem palk ja vaid lihttöö hinnet aluseks võtta pole just kõige õigem. Kadri Seeder arvab, et tööandja peaks vähemalt teatama palga vahemiku, millega ta töötajat värbab.

Aga polegi kõik see nii salastatud. On Statistikaameti kokkuvõtted, on Maksu- ja Tolliameti andmed ja võime öelda, et väiksemate firmade pearaamatupidajate mediaanpalk on 1654 euro piirimail ja kõrgemad liiguvad 2000-2400 euro juures. Kas tööandja siis ei tea, mida ta maksta suudab? Teab ilmselt küll, aga meeldib mängida. See on nagu kott peas läbirääkimised. Miks palganumbrit varjata? Kas sa ei tea, mida maksta tahad, tead küll või soovid hoopis odavamalt töötajat osta?

Töötaja müüb oma tööjõudu ja temale on tähtis ka palkade ajaline ümbervaatamine ja soodustuste rakendamine. Kasvavad teenuste hinnad ja kasvab ka töölise tööjõu hind.

Eestis on küll Äripäev trummi tagunud, aga seniks pole palgasoovi avaldamine seaduseks vormitud. Ka CV keskus sooviks avalikumat suhtlust tööpakkumistes.

Praegune kriisiaeg teeb oma korrektiivid. Nii mõnigi ettevõte lõpetab tegevuse. Teine aga võtab õppust uute tööliste värbamisel. Ja mitte sellise „külailukirjanduslikkusega” nagu too vineerivabrik.

Aivo Aju