Austatud istungi juhataja, head Riigikogu liikmed! Annan ülevaate siseturvalisuse arengukavast, milles lepime kokku eesmärgid ja tegevussuunad selleks, et Eestit järgmisel kümnendil turvalisena hoida.
Arengukava koostamisega alustasime juba mitu aastat tagasi ja selle aja jooksul on sadakond erinevat riigiasutust ja vabaühendust aidanud turvalisuse väljakutseid ja lahendusvõimalusi mõtestada. Näiteks toimusid arutelud koostöös Sotsiaalministeeriumi ja maakondade arendusorganisatsioonidega 2018. ja 2019. aastal kõigis Eesti maakondades. Nendel aruteludel osalesid inimesed turvalisusnõukogudest, rahvatervise- ja siseturvalisusega seotud asutustest, huvirühmadest ning samuti mitmed linna- ja vallajuhid.
Saime erinevaid ideid ja veendusime, et turvalisust mõtestatakse palju laiemalt kui vaid ohtude ja süütegude ennetamine ja juba toimunud sündmuse lahendamine. Inimeste heaolu, sh sotsiaalmajanduslikud küsimused, kodukandi heakord ning laiem kogukondlik tegevus mängivad turvatunde mõjutamisel ja ka turvalisusprobleemide lahendamisel olulist rolli. Seetõttu ei piisa siseturvalisuse eesmärkide saavutamiseks ainult täna tutvustatava arengukava plaanidest, vaid vaja on riigielu eri valdkondade edukust ja eelkõige sünergiat. Tean, et siseturvalisuse arengukavas seatud sihid aitavad sellele kaasa.
On suur väärtus, et pea mitusada inimest on osalenud arengukava koostamises. Nad panustavad oma igapäevase töö ja vaba ajaga turvalisusesse, isegi kui nad näiteks kogukonnaaktivistidena ise seda otseselt ei teadvusta.
Arengukavas oleme turvalisuse keskmesse seadnud inimese – tema elu, tervise ja vara, turvalise elukeskkonna. Meie eesmärk on, et Eestis inimesed tunnevad end turvaliselt ja aitavad ise kaasa sellele, et nende kodus ja riigis laiemalt oleks turvaline ning et samas oleks meie riigis olemas professionaalne ja kaasaegne siseturvalisuse eest seisev ametkond. Aga nagu ma ka juba eelnevalt ütlesin, ei ole see ainult ühe ametkonna küsimus.
Järgmisel kümnel aastal on väga olulisel kohal ennetus, kuid kahjuks kõiki õnnetusi ära hoida ei saa. Seetõttu peab alati olema tagatud kiire ja sobiv abi.
Olulisemad muutused, mida järgmisel 10 aastal turvalise Eesti loomiseks on vaja, oleme koondanud viide põhilisse fookusesse:
- Esiteks, turvalise ja ennetava elukeskkonna kujundamine;
- Teiseks, kiire ja asjatundlik abi;
- Kolmandaks, kindel sisejulgeolek;
- Neljandaks, tõhus rahvastikuhaldus;
- Viiendaks, tark ja innovaatiline siseturvalisus.
Olulisemad muutused, mis on vaja neis valdkondades järgmisel 10 aastal teha, on seotud inimeste kaasamise, sihistatud ennetustegevuse, kriisideks valmisoleku ning info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogilise võimekuse arendamisega.
Seega teemade ring on äärmiselt lai. Seda muuhulgas põhjusel, et siseturvalisuse arengukavas ei ole turvalisust käsitletud ainult Siseministeeriumi ja siseturvalisuse asutusi silmas pidades, vaid laiemalt. Eesti turvalisemaks muutmisel on oluline, et neid küsimusi aitaks lahendada nii riigiasutused, kohalikud omavalitsused, erasektor ja loomulikult kõik Eesti inimesed üheskoos.
Enne, kui tutvustan siseturvalisuse suuremaid väljakutseid ja järgmise kümnendi tegevussuundi, tõstan alustuseks esile, et oleme tegelikult väga heal positsioonil.
Eesti inimesed tunnevad end turvaliselt: 92 protsenti inimestest leidis 2020. aastal avaliku arvamuse uuringule vastates, et Eesti on elamiseks turvaline riik. Sama palju arvas, et nende kodukant on turvaline. 2017. aasta statistika kohaselt on Eesti Euroopa Liidus turvatunde pingereas tublil seitsmendal kohal.
Tahame hoida järgmisel kümnel aastal turvatunnet vähemalt samal tasemel, kuid anname aru, et pidevalt muutuvas maailmas on see tõsine väljakutse.
Suuremaid muutusi soovime saavutada vigastussurmade vähendamisel. Umbes kümne aasta võrdluses on vigastussurmade arv vähenenud üle 40 protsendi. Siiski sureb Eestis vigastustesse rohkem inimesi kui Euroopa Liidus keskmiselt. Muret tekitav on meeste riskikäitumine, sest mehi hukkub vigastuste tõttu lausa neli korda rohkem kui naisi. Selliste kurva lõpuga juhtumite ennetamisel on oluline nii kiirabi kui päästjate kiire reageerimine, kuid ka lähedaste ja kogukonna oskus ning julgus õigel hetkel sekkuda. Suur osa õnnetusi ja vigastussurmasid juhtub ka vale käitumise tõttu nagu alkoholi liigtarvitamine ja hooletu suitsetamine. Näiteks 2020. aastal olid üle pooled tule- ja veeõnnetustes hukkunutest joobes ning enamik olid mehed. Ligi 90 protsenti tapmistest ja mõrvadest pandi toime alkoholijoobes isikute poolt.
On positiivne, et üle 90 protsendi inimesi peab ohte ennetavat käitumist oluliseks. Meie soov on, et see hoiak veel rohkem peegelduks reaalsete valikute tegemisel. Paranemisruumi on ka inimeste teadmistes ja oskustes. Olgugi, et enamik mõistab oma rolli turvalisuse suurendamisel, on tunduvalt vähem neid, kes peavad piisavaks oma valmisolekut ennast või teisi õnnetuse korral aidata, selles osas on enesekindlad 61% vastanutest.
Eeltoodu kokkuvõtmiseks märgin, et vigastussurmade hulk on vähenenud nende teemade puhul, kus tehakse süsteemset ennetustööd. Ennetustöö on vajalik siseturvalisuse ja rahvatervise kõrval muudeski valdkondades. Arengukavas plaanitav aitab kaasa, et senisest enam ja tõhusamalt tehtaks ennetustööd nii koolis, töökohal, kogukonnas ning ka kodus ja perekonnas.
Siin on oluline roll erinevatel sihistatud ennetustegevustel, tõendus- või teadmispõhistel ennetusprogrammidel ja teavitusel. Turvalisusküsimuste lahendamisel on eriliselt tähtis koostöö kohalikul tasandil. Erinevate koostöö- ja ennetusvõrgustike abil saab välja töötada sobivaid rätsepalahendusi konkreetsete piirkondade jaoks. Arengukavas oleme võtnud sihi sellist võrgustikutööd edasi arendada ja toetada, samuti plaanime kaasa aidata erinevatele kogukondlikele algatustele.
Turvalisuse keskmes on inimene – tema elu, tervis ja vara. Nende kaitsmine sõltub eelkõige igaühest endast, aga ka kogukonnast ja riigist. Seetõttu oleme arengukavas ühest küljest pööranud tähelepanu riigi võimekuse ja reageerimisvalmiduse hoidmisele ning teisalt sellele, et inimestel endil oleks turvatahe ja valmisolek ohutusse elukeskkonda panustada.
2020. aasta kevadel tehtud siseturvalisuse avaliku arvamuse uuringust selgus, et sellele eelnenud 12 kuu jooksul oli 17 protsenti vastajaid osalenud mõnes turvalisusega seotud vabatahtlikus tegevuses. Iga viies 15–49-aastane Eesti elanik oleks huvitatud abipolitseinikuks, vabatahtlikuks päästjaks või merepäästjaks hakkamisest. Paraku, paljud inimesed, kes on huvitatud vabatahtlikuna tegutsemisest, seda täna eri põhjustel ei tee. Selleks, et suurendada inimeste osalust ja samuti oskusi ennast või teisi õnnetuse korral aidata, plaanime teha rohkem ennetus- ja selgitustööd ning pakkuda mitmekülgsemaid kaasalöömise võimalusi. 2020. aastal avanes võimalus vabatahtlikel toetada 1247 riigiinfo telefoni tööd. 181 vabatahtlikku olid selles tänuväärses töös kaasatud. Turvalisusega seotud vabatahtlikku tegevust on kindlasti plaanis veelgi mitmekesistada, näiteks luues võimalusi panustada rohkem ennetustöösse.
Nagu enne ütlesin, siis ennetus ja inimeste endi panus on järgmisel kümnendil küll üha olulisem, kuid mõistagi tuleb riigi reageerimisvõimekust niisamuti hoida. Kõiki õnnetusi ja ohte ju ära hoida ei saa ning inimesed peavad ohtu sattumisel saama alati asjakohast ja kiiret abi.
Arengukavas oleme seadnud sihiks pakkuda õnnetustele ja ohtudele reageerimise teenuseid vähemalt praegusel tasemel. See võib kõlada väheambitsioonikalt, kuid tegelikkus on vastupidine. Praeguse taseme hoidmine nõuab uuendusi nii tehnikas, tehnoloogias kui ka inimeste väljaõppes. Tõsiasi on see, et siseturvalisuse teenuste pakkumisel põrkume mitmete väljakutsetega. Nii hajaasustuse, linnastumise, rahvastiku vananemise kui siseturvalisuse personalinappuse küsimused suunavad meid otsima võimalusi, mis aitaks riigi teenuseid automatiseerida ja parandada. Näiteks on plaanis lähiajal arendada politsei ja piirivalveameti menetlusinfosüsteemi ning minna üle süütegude täisdigitaalsele menetlusele. Nutikamalt reageerida aitavad ka erinevad arendused, mis toetavad strateegilise, taktikalise ja operatiivtasandi andmepõhist juhtimist, sh ohtude seiret ja prognoosimist.
Teenuse disain, käitumisteadused, tehisintellekt ja suurandmed on märksõnad, mis aitavad meil leida nutikamaid lahendusi. Juba praegu tegeleme innovatsiooni-võimekuse tõstmisega, kuid teeme selle nimel palju tööd ka lähiaastatel. Kõike seda selleks, et meie inimeste oskused ja meie asutuste arendustegevuste toimeloogika toetaks innovatsiooni. Soovime olla kümne – tegelikult juba viie aasta pärast –, olukorras, kus meie ellukutsutud innovatsiooniprojektid on teinud teenused rohkem inimesekeskseks, mõjusamaks ja aidanud kokku hoida kulusid.
Õnnetustele ja ohtudele reageerimist aitab parandada näiteks Politsei- ja piirivalveameti ja kohalike omavalitsuste koostöö laiendamine andes kohaliku omavalitsuse korrakaitsjatele täiendavaid õigusi.
Samuti peame leidma viise, kuidas hoida meie töötajaid ja vabatahtlike. Teadagi napib Eestis töökäsi pea igal elualal. Siseturvalisuse valdkond pole siin erand. Arengukavas oleme personali hoidmiseks näinud lahendust nii töökeskkonna kui arengu- ja karjäärivõimaluste parandamises, kuid mööda ei pääse ka palgaküsimusest. 2025 aastal võiks politseinike, päästjate ja häirekeskuse eesliini töötajate miinimumpalk olla vähemalt 1,2 keskmist palka. Palkade konkurentsivõimelisena hoidmiseks teevad ametid võimalusel enda tegevustes ümberkorraldusi, kuid selleks on vaja edaspidi ka täiendavaid vahendeid riigieelarvest. Järgnevatel aastatel seisame väljakutse ees, kus paljud tublid politsei- ja päästetöötajad lähevad pensionile ning peame uutele sisenejatele pakkuma konkurentsivõimelist palka.
Töötajate hoidmise kõrval on vaja tagada uute eesliinitöötajate pealekasv. Selleks tuleb muuhulgas juba lähiajal luua Sisekaitseakadeemiasse täiendavaid õppekohti ning vaadata üle akadeemia õppimiskohtade arv ja paiknemine.
Arengukavas võtame fookusesse ka rahvastikuhaldust ehk rännet, kodakondsust ja identiteedihaldust puudutavad küsimused. Eesti kodakondsus- ja rändepoliitika ning identiteedihaldus lähtub järgmisel kümnel aastal jätkuvalt Eesti riigi ja ühiskonna huvidest, sealhulgas vajadusest tagada avalik kord ja riigi julgeolek. Rändevaldkonnas soodustame ühiskonnale kõrget lisandväärtust andvate välismaalaste Eestisse tulekut, kuid teisalt tegeleme Eestis ebaseadusliku viibimise ennetamise ja tõkestamisega. Lähituleviku arendustest tooksin välja näiteks uue infotehnoloogilise lahenduse kasutuselevõtu, mis võimaldab migratsioonijärelevalvet riskipõhiselt teha. Täpsemini aitab see paremini ennetada ja tõkestada Eestis viibimise, elamise ja töötamise reeglite eiramist. Samuti väärib märkimist automaatse biomeetrilise identifitseerimissüsteemi andmekogu ehk ABISe kasutuselevõtmine, kuna see toetab nii avaliku korra kui julgeoleku tagamist, kuritegevuse ennetamist ja süüteomenetlusi.
Kahtlemata on siseturvalisuse arengukava üks oluline valdkond sisejulgeolek. Selle hoidmiseks tegeleme nii põhiseadusliku korra kaitse, raske ja organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse, piiriturvalisuse kui kriisideks valmisoleku parandamisega. Tänast olukorda silmas pidades keskendun enam kriisideks valmisolekule. Arengukavas oleme selles valdkonnas kavandanud tegevused elanikkonna valmisoleku tõstmiseks, üldraamistiku asutuste toimepidevuse suurendamiseks ning kriiside juhtimiseks mistahes hädaolukorras. Täpsemad tegevused eri valdkondade kriisideks valmisoleku parandamiseks, näiteks tegevused epideemiate ja nakkushaiguste leviku ennetamiseks ja tõkestamiseks, peavad olema detailsemalt kavandatud eri ministrite vastutusvaldkondades.
Nagu juba ütlesin – üks tegevussuund, millele keskendume, on elanike hakkamasaamise parandamine erinevate kriisiolukordade puhul. Erinevad teavitustegevused, koolitusmaterjalid ning käitumisjuhised, aga ka teema integreerimine üldharidusse, on siin suureks abiks.
Parandada tuleb ka asutuste ning omavalitsuste valmisolekut kriisideks ja nende lahendamiseks. Peame tagama, et meie elutähtsad teenused toimiksid igal ajal ja igas kohas Eestimaa eri nurkades.
2020. aastal kaardistati kitsaskohad kriiside lahendamisel ja tehti ettevalmistusi hädaolukorra seaduse muutmiseks, et kaasajastada kriisireguleerimise korraldust, kõrvaldada kriisireguleerimise korralduse lüngad, täpsustada elanike kriisideks ettevalmistamist. Täna on võetud suund koostada Riigikantselei eestvedamisel uus seaduse eelnõu, mis ühendab endas riigikaitseseaduse, hädaolukorra seaduse ja erakorralise seisukorra seaduse teemad. Näiteks on plaanis täpsustada ministeeriumide ja asutuste kriisireguleerimisülesandeid, et asutuste ülesanded oleks selgemalt sõnastatud ja igal asutusel tekiks parem arusaam enda rollist. Lisaks on vaja täpsustada kriisikomisjonide koostööformaati ja kriisiaegset juhtimiskorraldust.
Kriisireguleerimise korralduses on paraku lünki – nimetatud uue seaduse koostamisel tuleb leida neile lahendused. Seaduse muutmisega täpsustame samuti elanike kriisideks ettevalmistamise korraldust. Täna on määramata elanike kriisideks valmistumise alase ennetustöö keskne elluviija, kel lasuks peavastutus asutustevahelise koostöö korraldamisel ning kesksete teavituskanalite arendamisel ja haldamisel. Näeme, et selleks peaks olema Päästeamet.
On väga oluline, et iga asutus ja ettevõte võtaks vastutuse ja täidaks korrektselt talle pandud hädaolukorra seadusest tulenevaid kohustusi. Pole vist vaja öelda, et kriisideks valmistumiseks ja võimekuse parandamiseks eelistame head ettevalmistust, sh kriisiõppuseid ja -koolitusi, mitte aga kriise endid.
Lõpetuseks, suur tänu kõigile, kes on aidanud seda arengukava koostada. Oleme Riigikogu õiguskomisjoni ja varasemalt fraktsioonide aruteludest saanud ettepanekuid ja mõtteid, millest lähtuvalt täiendame arengukava enne selle kinnitamist. Arengukava aitab meil nendes mitmekülgsetes teemades hoida edaspidi kindlat sihti silme ees, aga jätab piisavalt paindlikkust, et aasta-aastalt muutuvate probleemide ja võimalustega kaasas käia ning võtta kasutusele erinevaid nutikaid lahendusi.
oli lihtsalt aruanne ehk tühi pahn. Ainus kindel arv oli 1,2 keskmist palka, kuid 2025.a-ni on paksult aega ja ega seda palka võta vastu Kristjan ega tema peabandiit. Nii on ka see samasugune umbluu nagu Ansipi pull 5 suurema sisserände lubamisega. Seega suur vaht.