ANNE RATMAN
„Avagem silmad ja nähkem tõelisse olukorda! Virutagem kord rusikaga lauale ja öelgem – meie ei taha enam pealt vaadata vaimuelu ümbervahetamist korruptsiooni peenrahaks, oleme tüdinenud lehmakauplemistest Toompääl, ordenite kõlistamisest ning söömiste ja vastuvõttude, etikettide lauakirjadest, riigikogu stenogrammidest, millest loeme seaduste edasi-tagasi pildumist. Oleme tüdinenud kõigest välispidisest, tahame elada jälle vaimlist elu, nagu oleme osaltki elanud omal ajal,“ nii kirjutas lembelüürikuna tuntud Visnapuu sajandi alguses. (Tolleaegne kirjaviis säilitatud. A.R.)
Kohe pärast seda esinemist hädaldas „vaba“ ajakirjandus pealetungivast ohust demokraatiale. Pärast vapside tasategemist muutusid kirjanike sellist laadi tundeväljendused võimatuks, kuna tüüriva „Isamaaliidu“ klann oli võitlusest võimu pärast kõik tolle aja teised mõttesuunad kõrvaldanud. Nii-öelda välja põletanud nagu tulise rauaga. Visnapuu, kes heitis sellise hoogsa ja innustunud üleskutse sõnavabaduse kaitseks, võttis ise kahe aasta pärast vastu valitsuse ettepaneku hakata kultuurinõunikuks. Ja nüüd tuli tal endal hakata kontrolli all hoidma kogu massimeedias avaldatut, eriti perioodikat.
Ja õige pea kuuleme temalt „Ühtse rahvusliku ideoloogia nimel tuleb otse jõumeetodil alla suruda kõik kahtlejad ning teisitimõtlejad ja jutlustada üleüldist sotsiaalset leplust.“ Ta hoiatab rangelt igasuguste „destruktiivsete tendentside“ teenimise eest.
Varjudes ilusate patriootiliste üleskutsete taha, murti loomingulisel intelligentsil tiivad – neid jäeti ilma õigusest väljendada oma mõtteid ja veendumusi. Kultuuripoliitika bürokratiseerus. Rindejoon märgiti maha. Ühel pool olid õiged, teisel pool – mitteõiged literaadid. Ja Visnapuu nende kohal – kultuuripoliitik.
Muide, ideoloogia pinnal oli suuri lahkhelisid Anton Hansen-Tammsaarega. Klassik, siis veel mitte nii suurde ausse tõstetu, oli väga kibestunud, et „Visnapuu oli valmis hakkama isegi ametliku järelevalve teostajaks uue kultuuripoliitilise suuna huvides“. Gustav Suits aga kirjutas sarkastiliselt „Visnapuu on siin kauplemas enda kirjanduslikku kroonuteenistusse vabatahtlikke.“ Iroonilistest pistetest olid tiined ka August Alle epigrammid.
Kultuurinõunikuna nobelisti vastu võtmas
Kuna kultuurinõuniku ametikoht nägi ette ka esindusfunktsioone, siis kui 1938. aasta mais Eestisse saabus Nobeli preemia laureaat Ivan Bunin, kes pärast revolutsiooni elas emigratsioonis, oli Visnapuul au teda vastu võtta Eesti Kultuuriühingu nimel. Toimus uhke bankett, mis kestis poole ööni. Kõlasid lauakõned, Visnapuu oli oma sõiduvees. Kohtumisel oli Eesti kirjanike hulgas ka vene poeet – kuulus Igor-Severjanin. Ühing tegutses, Propagandatalituse juhtimisel organiseeriti ulatuslik tutvumisvisiit Kirde-Eesti tööstusregiooni – Kiviõli–Kohtla–Narva–Aseri–Kunda–Kehra–Tallinn. Et rahva eluga tutvuda ja seda valgustada. Selle tegid kaasa kolmkümmend eesti kirjanikku. Jutustused ja luuletused, mis pärast sõitu trükist ilmusid, olid aga üsna abitud, ja muidugi ei kajastanud need tegelikkust – loomeinimesed olid juba korralikult suukorvistatud.
Üheaegselt hakkas kirjanduskeskkonna jaoks kehtima intensiivne ametlik „piitsa ja prääniku poliitika“. Andsid tunda süvenevad piirangud. Ühelt poolt stimuleeris Kultuurkapitali fond (sellal saigi oma nimeks „kulka“) neid, kelle kirjatükid olid võimuklikile mokkamööda. Lisandusid auhinnad pankadelt ja linnadelt, mis ka olid selekteeriva toimega. Ja muidugi Pätsi aurahad… õige meeliülendava kiituse eest. Neil aastail oli rangelt keelatud rääkida ühiskonna eri kihtide vastuseisust ja rahva õigusetust olukorrast, kritiseerida valitsust. Sellistes tingimustes muutus sulerüütli loomeelu kiratsevaks. Eesti kirjanik tundis, et ta on jälle häälest ilma jäetud…
Visnapuu kui poeet ja kultuuriametnik pole identsed
Visnapuud teatakse peamiselt kui eelmise sajandi 30-ndate aastate lüürikut, vähem aga kui kultuuripoliitikut. See tema tegevuse teine tahk on paljudele suureks ootamatuseks.
Mis puutub Visnapuu loomingusse, siis peale luuletuste kirjutas ta ka draamasid. Ja peale armuluule ja kodumaatruuduse teemade oli tal ka luulevormis arutlusi inimsaatusest. Isegi sellised read on ta kirja pannud aastal 1913 „Sind vihkan ma, mu kaduv kodumaaEi usu ma sinu tõusvat tulevikku.“ Need read pärinevad perioodist, kui „kodumaal on vaenujalal ja tülis isegi isa ja poeg“.
Hilisem ümberhinnang on üpris otsustav. Visnapuu mõned teatritükid said küllaltki populaarseteks, näiteks „Meie küla poisid“. Huumoriga kirjutatud lugu sellest, kuidas naaberkülade poisid võitlevad oma kodukoha üleoleku pärast. See külajant sai kassatükiks, sest tolleaegsete kriitikute sõnul oli selline võitluslikkus eesti rahvale väga omane keegi ei taha olla halvem ja selle nimel on valmis üksteist lõhki kiskuma ja maatasa tegema vahendeid valimata. Tema teistes draamades käib poliitiline nääklemine käsikäes majanduskuritegudega, kihisedes afääridest võimu kõrgemates ešelonides.
Pärast sõda ei olnud Visnapuul, kes muude „pattude“ hulgas tegi koostööd ka sakslastega, loota armuandmisele uuelt võimult. Ta emigreerus 1944. aastal algul Saksamaale, sealt 1949. aastal edasi Ameerikasse. Suure Lombi taga organiseeris ta Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi.
Kaks ekstravagantset
Henrik Visnapuu suureks sõbraks oli Igor-Severjanin ise. Teatavasti tutvub teise maa lugeja kirjanike loominguga tõlgete abil. Aastal 1922 Severjanin aitas Visnapuul oma tutvuste kaudu Moskvas trükki tema luulekogu „Amores“, mille venekeelse variandi koostas ta koos oma abikaasa, poetess Felissa Kruudiga. Neid kaht – Severjaninit ja Visnapuud – ühendas küllap rohkem boheemlik eluviis kui looming, nende püüd originaalitseda. 1939. aastal ilmub teine luulekogu „KannikeAasalill“. Ka kogumikus „Eesti luule antoloogia“ on 16 Visnapuu luuletust – jälle sama dueti tõlkes. Visnapuu mõni luuletus on ilmunud ka soome, ungari ja inglise keeles, ning isegi esperantos – tolleaegses moekeeles.
Omistas endale tiitli Vürst
Sarjas „Eesti kirjamehi“ on 1989. aastal Harald Peebu sulest ilmunud hea ülevaade „Henrik Visnapuu. Ühe elu- ja loometee piirjooni“. Mida saame teada sellest raamatust
Sulase poeg. Janu hariduse järele, kasinad võimalused. Kooliõpetajana töötamise aastad ja samaaegne õppimine ülikoolis. Töö isatalus. Hiljem ajalehetoimetuses Tallinnas. Luuletaja üldteada ekstravagantsuse iha. Et tal oli tuntukslauldud naine – Ing. Ja 30-ndail sai ta kirjandusrühmituse „Siuru“ liikmeks. Oli sõbralikes suhetes tolleaja tähtsamate literaatidega, sealhulgas Marie Underiga, August Gailitiga – selle meie Nipernaadiga, Johannes Semperiga.
Aga Igor-Severjaniniga sidus teda eriline sõprus. Kui viimane oli teada PoeesiaKuningana, siis Visnapuu sai hüüdnime Vürst. Severjanin oli ametlikult kuningaks kroonitud, Visnapuu aga omistas vürstitiitli endale ise. Sulaspoiss tahtis olla midagi enamat. Ilma suurt tseremoonitsemata. Ja hiljem teda teisiti kui Vürstiks enam ei kutsutudki. Tema pintsakurevääril ilutses igal pool muutumatult kohev valge krüsanteem.
ANNE RATMAN