JAAN MÄNNIK
Eesti sport on huvitavas seisus. Ühest küljest on meil sportlasi, kes on absoluutses maailma tipus. Teisalt näeme, et meie tagala on tühi. Seis on, pehmelt öeldes, mõtlemapanev ning püsib ennekõike üksiküritajate ja entusiastide najal.
Kui olla päris aus, siis jääb mulje, et ega Eestis toimivat spordisüsteemi kui sellist polegi. Meil ei ole spordikoolide võrgustikku, on vaid Audentes, millest jääb väheks. Meil on erinevaid toetusi ja algatusi, näiteks noortespordi toetussüsteem, kuid mille summadest ei piisa tipu poole pürgimiseks. Rahapuudus kummitab kõikjal. On teatud alad, kus käib süsteemne töö ja talentide kasvatamine, kuid sellegipoolest jääb viimane samm tippu tegemata.
Tippude taga on tühi väli
Eesti sport on aastakümneid püsinud üksiküritajate ja entusiastlike treenerite peal, kelle individuaalsed ohverdused toovad kokkuvõttes riigile au ja kuulsust. Kahjuks jätavad üksikud tipud väära mulje, et meie tippspordi tervis on korras. Kui tänavusel olümpial poleks olnud eneseületajaid ja ennekõike Saskia Alusalu suurepärast neljandat kohta, oleks me kõik öelnud, et see oli järjekordne läbikukkunud suurüritus.
Eriti selgesti oli Eesti spordisüsteemi kaos näha 2014. aasta Sotši olümpiamängudel. Toona oli Eesti koondis esimest korda aastakümnete jooksul ilma kolmikuta Šmigun–Mae–Veerpalu. Staaride sära puudumine tõi välja praod, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd veelgi suuremaks läinud. Tänavuse olümpia oleks võinud päästa talendikas Kelly Sildaru, kuid kahjuks röövis vigastus talt selle võimaluse. Ja me näeme taas, et Eesti sport on alasti.
Ma ei soovi olla liialt kriitiline sportlaste osas, kelle puhul olen veendunud, et töö on tellija materjali järgi tehtud. Lihtsalt pole rohkem antud – ei talenti, et konkureerida maailma teravaima tipuga, ega ka piisavalt toetust, et areneda. Käime ka „Spordisõprade“ saatega Eesti sportlaste vastu võistlemas just sellel eesmärgil, et näidata, milline on vahe oma ala tipptegija ja suvalise spordisõbra vahel. Kahtlemata on iga sportlane teinud lugematu arvu tunde tõsist tööd. Paraku ei taga see alati edu.
Eesti parimad väärivad toetust
Näiteid, kus Eesti sportlaste edu tuleb ainult individuaalse töö ja andekuse pealt, on kamaluga. Eesti spordijuhid naudivad, kui maailm räägib meie vägilastest, olgu nendeks siis Baruto, Kanter, Hunt või Seim. Rohkemal või vähemal määral on kõik neist tõusnud tippu pigem meie spordisüsteemi kiuste, mitte tänu sellele. Sellises olukorras võiks ju eeldada, et oleme valmis toetama sportlasi, kes vaatamata puudulikule süsteemile murravad barjääre ja suudavad tippu tõusta. Aga näe, võta näpust, asjad pole ka ses osas sugugi iseenesestmõistetavad.
Liialt eredalt on meeles hiljutine Maicel Uibo juhtum, kes saavutas kergejõustiku sise-MM-il suurepärase tulemusega kolmanda positsiooni, kuid EOK meelest sellega toetust ei kaasnenud, sest seitsmevõistlus pole olümpiaala. Õnneks sai ka see saaga siiski positiivse tulemi, ja Uibo saab rahus trenni teha, ilma kõrvaltööd otsimata.
Kui Urmas Sõõrumaa sai EOK presidendiks, oli spordiringkond lootusrikas, et tuntud ärihai suudab täita lubaduse tuua sporti oluliselt lisaraha. Kahjuks pole siiani selles vallas liikumist näha. EOK president püsib küll ise pildis, kuid organisatsioon tundub paigal tammuvat. Veelgi murettekitavam on tunne, et meie sport on stagneerumas.
Raha!!!
Esimese sammuna tuleb leida võimalusi Eesti spordis olevate vahendite kasvatamiseks. See ei ole kindlasti kerge ülesanne. Tippspordi kõrvalt tööd tegeva sportlase kujutis peab jääma minevikku. Spordis peavad olema korralikud palgad treeneritest kohtunikeni – vaid sellisel juhul kaaluvad noored spordiameteid reaalsete alternatiividena tavatööle. Kõik taandub seega ikkagi ühele märksõnale – raha!
Üks mõte, mis varasemalt on laual käinud, kuid tänaseks kahjuks täiesti maha tõmmatud, on idee, mille kohaselt maksaksid riigiettevõtted kindla protsendi kasumist spordi toetamiseks. Leian, et kui riigi enda ettevõtted ei toeta sporti, siis miks peaks seda tegema eraettevõtja? Ma saan aru, et riigiettevõtete sponsorlusele tõmmati kriips peale, sest tegu ei olnud läbipaistva asjaajamisega. Kuid seetõttu ei tohi jätta sporti vahenditeta. Teeme siis ühtsed ja selged alused, kuidas riigiettevõtted tohivad sporti toetada, ja asi ants!
Täna kuulub spordivaldkond kultuuriministri portfelli. Tasuks mõelda spordi prominentsuse kasvatamise peale. Kui EOK president ei suuda tuua sporti piisavalt vahendeid ja tähelepanu, siis ehk oleks vaja luua hoopis spordiministri ametikoht? Mõtteainet Eesti spordi arendamiseks igatahes jagub!
Jaan Männik,
Tallinna Televisiooni saate „Spordisõbrad“ saatejuht