Andres Kollist
Kui pole inimesi, eestlasi, eestimaalasi, mis riigist siis üldse rääkida. Ka siin on lisatingimused – inimesi peab olema mõistlikul hulgal, mitte liiga tihedalt, mitte liiga hõredalt. Eestis võiks meid muidugi rohkem olla. Inimesed peaksid olema võimalikult haritud, võimalikult terved. Mis väga oluline, inimesed peavad omavahel klappima, s.o ühiskonna sees ei tohi olla liiga suuri konfliktide allikaid. Ega suurte sisemiste konfliktide või lausa kodusõja käes vaevlevad ühiskonnad ei edene.
Eesti ajalugu on kinnistanud refleksi, et ohtudest kõneldes pöörduvad pilgud itta. Samas: suuremad ohud võivad olla meile hoopis ligemal, eesti ühiskonna sees. Rikkad – vaesed. Kõrgelt, väga hästi haritud – vähese haridusega inimesed. Suure linna – kiduva maakoha elanikud. Siia ritta tuleb ka kategooria eestikeelsed – muukeelsed. Veel laiemalt vaadates usukonfliktid, lamemaalased, vandenõuteoreetikud, süvariiklased… . Ühiskonna lõhki ajamiseks on võimalusi palju, olgu siis allikas ühiskonna sees või kaugemat päriolu. Stabiilsed ühiskonnad suudavad sellistele ohtudele vastu seista.
Eestis on varsti kaks põlvkonda siin sündinud ja koolis käinud noori inimesi, kelledest osa ei kõnele vabalt eesti keelt. Kuidas on olnud võimalik 30 aasta jooksul teha nii palju strateegilisi vigu, et selline asi on juhtunud?
Ma rõhuks siin kahele asjale: õpetajate koolitus ja mitte-eestikeelsete ammu-ammu hiljaks jäänud parem kaasamine.
Mitte-kaasamise juured ulatuvad kaugele, riigi ülesehitamise aegadesse. Eestlased said kodaniku passid, venelased said ajutise isikutunnistuse. Rõhutatult ajutise, hädapärase dokumendi ajutiselt riigis viibijale. Välisreisi puhul oli võimalik taotleda ajutist reisidokumenti ühekordseks reisimiseks. Nagu veneaegne välispass, tuli see hiljem tagasi anda. Selline solgutamine kestis mitu-mitu aastat. Välismaalase hall pass tekkis „isamaaliste“ jõudude suurele vastuseisule vaatamata. Umbes 100 000 inimest seda solgutamist ära ei oodanud ja võtsid enestele Venemaa kodakondsuse. Nende president on Putin, mitte Karis või Kaljulaid.
Kelledel jätkus kannatust ja lojaalsust Eesti kasvuraskused ära oodata, said küll korraliku dokumendi, nn halli passi, aga siiski mitte sellise, mis oleks nad lõplikult Eesti riigiga sidunud. Meie huvi on, et kui vanaisa Aleksei laseb laupäeva õhtul samovarist teed ja räägib lapselapsega, siis pigem sõnadega „Oleme venelased, aga Eesti riigi kodanikud. Jääme venelasteks, aga mine eesti kooli, tunne eestlasi.“ Mitte suhtumisega „Nad ei salli ega taha meid. Katsume omaette eluga hakkama saada ja ootame paremaid aegu.“ Lihtne lugu.
Ei Rahvarinne ega Keskerakond pole kunagi rääkinud kodakondsuse nullvariandist, küll aga suuremast lahkusest meie kaasmaalaste suhtes. Tulge kampa, teeme koos – see on asja mõte.
Isamaa „Eesti keele kaitse plaan Tallinnas“ on üles ehitatud tugevatele sõnadele „kontrollida ja tagada, vabastada ametist, tagada nõuete täitmine, kehtestada nõuded, tagada, tagada“.
Minu arvates peaksid kandvad sõnad olema: kaasata, kutsuda, luua võimalusi, selgitada, õpetada … . Asja võti on see, KES kaasab, KES selgitab ja õpetab. Ja lihtne vastus: õpetaja. Õpetaja, kes on perfektse eesti keelega, entusiastlik ja professionaalne. Pole enam see aeg, kui keeleoskuse parandamist saab lahendada kontrollides ja ametist vabastades. Lahendus on tasemel võimaluste pakkumises ning lootuses, et tulevased õpetajad ka edasi lasteaedadesse ja koolidesse tööle lähevad. Oluline on õpetajakoolitus.
Tuleb tunnistada, selleks kulub päris palju raha ja kulub aega ning võti on suuresti Toompeal, mitte all-linnas Vabaduse väljakul. Vastandumist õhutavate loosungitega me vastandumise ka saame.
Eestlased, venelased, kõik mõistavad eesti keele oskuse vajadust, tahavad õppida, aga otsustavat edu ei ole. Õnneks pole olukord nii ühekülgne. Meil on väga palju ja väga ägedaid vene päritolu ning vabalt eesti keelt kõnelevaid inimesi, seejuures väga edukaid inimesi.
Lõpetuseks, meie keeleruumi arengut avaramalt vaadates ei ole asi vaid eesti- ja vene-, aga üha rohkem ka inglise keeles.
ei saanud selle jura mõttest aru aga siis tuli meelde, et on vaja kedagi põhjata ja iseennast juustest üles tirida.
Elu on karm ja mida rohkem vastandeid, seda kurjem. On igasugu timmerdajad ja jollerdajad, koputajaid ja maniakke ja psühhopaate ja muidu manipuleerijad ehk halvas mõttes nõidasid, kes kõik täpselt teavad, kuidas ja kellega ja kui palju teised elama ja olema, suhtlema ja keppima peavad. Üldjuhul ammutavad sellised oma võimu ja väe omasuguste õlle- ja veinisõpradega kangemat kraami manustades. Vaid erandjuhtudel seda ei tehta ja sellistest elu hammasrataste vahele jääjatest on isegi kahju. Väljaviskamise, kiusu, ka liigse pealetükkivuse ja alkoholi abi maailma parandada ei ole võimalik. Ka ei ei ole võimalik seda teha anonüümse kommentaariumi keelamise ja ammugi mitte teistest erineva maailmavaatega kommenteerijate blokeerimisega. Igasugu vastandajatele soovitaks, et elage ise ja laske ka teistel elada!