Ühe pealinna kohviku ümber toimuv peab meid kõiki mõtlema panema ja seda enamat kui, kas halb on selle pidaja või meie politsei. Minu küsimused on, millal lõpuks mõistame, et meievahelistest sõnakatest vastuseisudest võidab vaid koroonaviirus? Et eesliinil rügavate kaasmaalaste ründamine krutib kõigest pingeid veelgi üles? Et poliitiliselt laetud aktsioonide najal me sellest kriisist välja ei saagi?
Sel sügisel oleme juba mitu korda võpatanud uudistes nähtust. Oktoobri lõpus sotsiaalmeedias ja mitmes poes ning varem Vabaduse väljakul toimunu tõi selgelt esile, et meie enda riigis kasvab vastaseis meie oma inimeste vahel. See aga pole Eesti, kus me ennast hästi tunneksime. Ei need meist, kes meelt avaldavad. Ei keegi neist, kes selles olukorras tööd teevad. Ega meie, kes uudiseid jälgime… Sama tunne on nüüd ka Kalamaja kohviku ümber toimuva pärast.
Nii politseinikud kui ka Terviseameti töötajad tegutsevad kehtiva õiguse raames. Ühiskondliku toimimise lähtekohaks on kokkulepe lähtuda ettekirjutatud reeglitest. Mõned neist võivad meeldida enam, mõned vähem. Kui aga keegi otsustab reeglitest mitte kinni pidada, siis politseil ja Terviseametil ei ole võimalust mitte reageerida… Vaadates, kui asjatundlikult suudavad meie tublid politseinikud ja Terviseameti töötajad ka väga emotsionaalsetes olukordades teha tööd, mida neile usaldanud oleme, saab neid vaid tänada ja tunnustada. Minu tänukummardus teile!
Pea kahe kriisis elatud aasta järel väärime me kõik, et see lõpuks selja taha jääb ja me oma riigis rahulikult edasi elame. Üheskoos. Rahulikult. Tervelt. See eeldab igalt ühelt meist kolme lihtsat tegu.
Esiteks, jääme inimlikuks ja väärikaks. Meie tervise ja turvalisuse kaitsel töötavad kaasmaalased oskavad seda. Suudame ka meie.
Teiseks, hoiame neid, kes meid hoiavad. Korrakaitsjad, tervishoiutöötajad, õpetajad, kassapidajad ja veel tuhanded kaasmaalased on teinud tööd meie heaks enda heaolu tahaplaanile seades.
Kolmandaks, võtame ühiseks sihiks sellest kriisist väljapääsemist. Siiani oleme suutnud väga keerukatest olukordadest vaid üheskoos välja tulla. Peame saama ka nüüd.
Kallid kaasmaalased, palun hoiame ennast ja üksteist!