Mark Jefimov, Eesti Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige
Jaanuaris sai Eesti ID-kaart 20-aastaseks. Huvitav on teada, et mõnes riigis hakati ID-kaarte kasutama alles paar aastat tagasi. Praegu on raske ette kujutada, kuidas saaksime elada ilma meie e-riigi saavutusteta nagu elektroonilised valimised, riigi poolt pakutavad e-teenused, e-dokumentide haldus, smart-id, mobiil-id, digitaalne allkirjastamine ja palju teisi e-riigi eeliseid. Tänu e-riigi tiigrihüppele olid juba eelmise sajandi üheksakümnendatel aastatel pandud alused digitaalsele arengule avalikus halduses ja üldse riigis.
Eesti on maailmas tuntud digiriik – oleme kõige kiiremini arenev infotehnoloogiliste lahendusi kasutav riik. Eestis kasutatakse peaaegu igas eluvaldkonnas digilahendusi, et vähendada bürokraatiat, suurendada teenuste kättesaadavust ja lihtsustada inimeste elu. Meie riik võib olla uhke, et ühe inimese kohta Eestis on idufirmasid inimese kohta rohkem kui isegi Silicon Valleys ning selleks, et asutada ettevõtte on läheb vähem kui tund. Kuidas Eesti jõudis 30 aastaga selleni, et olla üks parimatest riikidest infotehnoloogia valdkonnas? Mis põhjused soodustasid e-riigiks saamiseks?
Esimene põhjus, miks Eesti sai e-riigiks võib leida ajaloost, Nõukogude Liidu ajast. Veel 1965. aastal paigaldati Nõo linna keskkooli arvuti “Ural-1”, millest sai esimene Nõukogude Liidu keskkooli paigaldatud arvuti. Hiljem, juba 1980. aastate teisel poolel hakkasid Eestis laiemalt levima arvutivõrgud ning aastaks 1992 oli Eestis registreeritud rahvusdomeen .ee. Tänu Helsingis asuvale teletornile said eestlased juba nõukogude ajal vaadata Soome filme ja telesaateid, mis valmistas meie riiki ette, et alustada uue demokraatliku riigi loomisega. Olen veendunud, et kõik need faktorid mõjutasid Eesti arengut infotehnoloogilises valdkonnas ja soodustasid e-riigi kujunemist.
Teiseks, väga suurt rolli mängisid ka Eesti tippjuhtide otsused. 1996. aastal kuulutas president Lennart Meri välja toonase Eesti suursaadiku USAs Toomas Hendrik Ilvese, algatuse koolide universaalse arvutistamise ja internetiseerimise programmi “Tiigrihüpe”. See tähendas, et valitsus alustas investeerimist arvuti- ja võrgutaristu arendamisse ja laiendamisse, pöörates erilist tähelepanu haridusele.
Tuleb rõhutada, et just digioskuste õpetamine ja koolidesse arvutite hankimine mängis suurt rolli, sest juba esimestes klassides puutusid koolilapsed kokku arvutitega ja programmeerimisega. See põhjendab huvi suurenemist infotehnoloogia erialade vastu ning digipädevuste kasvu. Eesti valis endale väga selge prioriteedi – kasutades infotehnoloogilisi võimalusi arendada Eesti avalikku haldust, haridust ja ühiskonda.
Kolmandaks, Eesti on talentide sünnimaa ja mitte ainult IT valdkonnas. Tõepoolest, on palju tuntuid näiteid, kus eestimaalased näitasid enda parimat külge mitmetes valdkondades ning ka digiriiki kujunemises. Hea ja väga uhke näide, et ülemaailmselt kasutatav rakendus Skype oli välja töötanud Eesti programmeerijatega: Jaan Tallinn, Ahti Heinla ja Priit Kasesalu. Arvatavasti, kui eesmärk areneda digiriigiks oli paika pandud, siis just tänu meie andekatele inimestele jõudis Eesti 21. sajandi alguses maailma tippkohale.
Oli ka palju teisi vähem või rohkem mõjutavaid tegureid, kuid minu arvates just need olid määravad digiriigiks saamisel. Iga Eesti inimene ühel või teisel viisil aitas kaasa meie riigi digitaliseerimisele – e-riik on kogu ühiskonna saavutus. Uue tarkvara arendamine, digikeskkonna loomine, programmeerimine, raha eraldamine avalike teenuste digitaliseerimiseks, otsuste tegemine või lihtsalt arendatud programmide testimine või kasutamine – see kõik on aidanud kaasa Eesti üldisele soovile olla edasijõudnud mängija rahvusvahelisel infotehnoloogilisel areenil. Vaadates tagasi on hästi näha kui palju tegevusi ja otsuseid on tehtud, et me saaksime nautida e-riigi lahendusi igapäevases elus.
Kõige tähtsam on mitte peatuda. Peame jätkama teed, mille valisime 30 aastat tagasi. Riik peaks jätkama infotehnoloogiate arendamist avalikus sektoris, pakkuma inimestele lihtsamaid ja mugavamaid digilahendusi igapäevaeluks. Muidugi ei tohi unustada millegi uue, millegi sellise arendamist, mida mujal ei leidu. Oluline on mõista, et tulevik tuleb mitte ainult uute võimaluste, vaid ka uute väljakutsetega. Küberrünnakud ja teised kuriteod, mida pahatahtlikud inimesed võivad toime panna, ei tohiks me meid üllatada ja me peaksime selleks valmis olema. Selleks tuleb mõelda nii olemasolevate tehnoloogiate täiustamisele kui ka kaitsmisele võimalike väljakutsete eest.
kasu on sellest mineviku meenutamisest, kui me seisame juba aastaid paigal? Kui meil midagi ongi välja nuputatud, siis on see kohe juhtimisvõimetuse tõttu ja ahnusest välisärikatele maha parseldatud.
Win95 tulekust on möödas juba 26 aastat aga seniajani pole ühendada suudetud või tahetud erinevaid liiduvabariiklikke registreid. Nii oli ka äpu-Kaja äki käpuli, sest ei suutnud registrite põhjal maksta isegi hüvitisi. Hoopis nõuti igalt kerjuselt, et nad ise tõestaks, et tema elektrimaks on mitu korda tõusnud. Ometi oli vaja ühendada vaid Tolliameti ja isikuregister. Elekter allub nagunii valitsusele ja andmed omast käest võtta.
Mida me teeme oma edulooga, kui iga ahv karjub oma puu otsas, et RAHA ON VAJA!
Aga ikkagi suudeti võltsida rehwad võitjaiks!
Teoorias väga ilus, aga praktikas?
Kolm põhjust miks Eestist sai selline riik kus on palju ebaõiglust ja vaesust. Kõige tähtsam põhjus on selles et meil on eesotsas olnud hoolimatud ja elatustaset allaviivad poliitikud nagu näiteks Ansip ja Reformierakonna president Ilves. Palju halba on teinud keskerakondlaste valesüüdistused keskerakondlaste suhtes. Kui Keskerakond oleks kogu aeg võimul olnud oleks olnud meie vaba Eesti nagu me tahtsime. See mida tehti Edgar Savusaarele meenutas stalinistlikke kuritegusid. aga Reformierakonna tagatoas olid inimesed kaitstud. Praegu sekkutakse teiste riikide siseasjadesse ehkki meist ei olene midagi ja meil on omal palju probleeme mis vajavad lahendust.
Ei tea kas e-valimised ka siia kuuluvad mille tagajärjel sai refirmierakond hääli. Aga ei tohi unustada ka Laari valitsenise aega kus tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed, hinnad tõusid kõrgele eriti korterihinnad jne. See oli meie vaba Eesti arengut takistav periood.
See hüpe oleks tulnud ka sotsialismi valguses. Eesti oli juba enne kapitalismi valmis saanud Juku , tehti tervele venele ESTRONis , Kuusalus arvutustehnikat raamatupidajaile. jne.
Meie omariiklus tekkis sel momendil kui kogu maailm tegi tohutu hüppe ehk lasti vabaks külma sõja aegseid teadmisi , tehased hakkasid tootma vajaduspõhist nõudmispõhiliselt.
Meil oli hea võimalus oma potentsiaal rakendada.
Edasi on toimunud langus – sest IT selstkond hoiab oma programme salajasena, luues pidevalt mingi tükikese miljonite eest ja sulgedes muud võimalused. Kahjuks ei tea enam isegi töölesoovija mida ta oskab või mida tööandja vajab- kuulutused on täis mingeid lühendeid ja tegelikkuses väljaõpet ei taha ükski tööandja teha , on mingid – sapid, tapid , jms. teadmata nimedega nõutavad oskused.
Eestis on pandud jalg taha endale.
Muuseas- areng on selline , et enam teatud programmides ei saa enam otsitavat – vaata kasvõi meedias, ajalehed: mõnel annab otsinguga reporteri nime järgi, mõnel pead teadma vähemasti pealkirja algust järjekorras, jne. Riigi Teatajas on teinekord otsing üldse 0 , mida kõike leiuks teadma pead. Samuti kohtulahendid jms.
Eesti Energia lehel pole võimalik isegi enne Berse süsteemi olnud elektrilepingut võimalik leida , ja nüüd Elektri ja Võrgu oma eraldi , ka siis kui oled Üldteenuse kasutaja ja midagi ei pidanud tollal tegema. Kõikjal töötab tohutu klõbistajate-kabistajate armee copy-paste sekretärid jne.
EESTI PENSIONÄR ON NII VAENE, ET TAL POLE ID LUGEJAT. SMART ID jms. Paljutki, mida vajab.
VAAT SEE ON HÄBI- MITTE EDULUGU.
Ja mida on meile andnud see E-riik……??? Läbi E-valimiste ühe “ainuõige” riigipartei ehk Reformierakonna (on aga stagnaparteile antud nimi), see armupalumine kohalikult võimult, et peale elektri-ja küttearve ka toiduks raha jääks, oli ikka eriti kena reklaam nn. E-riigile. “Idufirmad” mis kasvavad nagu seened kuid KASUTEGUR marginaalne, kas me tunneme oma taskuid pungitavaid priskeid idueurosid, Ei ..kahjuks oleme endiselt vaesed ja IKKA VEEL OLEME SUNNITUD VÕÕRSILE MINEMA, kus tööinimest ka inimeseks peetakse. Ainuke mis paisub ja multikultistub, on meie pealinn, kus valitseb ebameeldiv vene keel, meel ja aina paisuv must ja tõmmu “rikastaja”. Juba ronib slaavlus kui katk väikealevitesse ja maalegi, viimassesse rahupaika, mis veel eestlastele jäänud.