Õiguskantsler annab suuna

Vello Rekkaro, MSc, PhD, Ühenduse “Koduõigus” esimees

(vt ka Poliitikuil meeldib rääkida …  https://kesknadal.ee/2022/04/24/poliitikuil-meeldib-raakida-teaduspohisest-lahenemisest/ )

Käisime õiguskantsler Ülle Madise jutul, saamaks abi siiani vinduva omandireformi õiguspärasel lõpuleviimisel sundüürnike suhtes. Meenutame, et varem oli tagastatud majade elanike murede edastamiseks kohtutud ka õiguskantslerite Eerik-Juhan Truuvälja, kes oli selles ametis aa. 1993 – 2000, ja Allar Jõksiga (ametis aa 2001 – 2008). Kõik nad on mõistnud toimunud ülekohtu sisu ning ka selle heastamise võimalusi. Ebakohaseid vaimukusi hakkas pilduma vaid Indrek Teder, kes oli õiguskantsler aa. 2008-2015, mida saate ise lugeda Eesti Päevalehest 09.03.2017: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/indrek-teder-aktsioon-sunduurnike-kaitseks-on-nagu-isahane-munetud-munad?id=77481852

Oma vastuskirjas nendib õiguskantsler Madise: „Seaduses sätestatud lahendused ei toiminud nii nagu oleks võinud. Tagastatud eluruumide üürnike eluasemeprobleeemid tuli lahendada eelkõige kohalike omavalitsuste kaudu. Riik pidi hoolitsema seaduses sätestatud lahenduste toimimise eest, sealhulgas eraldama raha eluruumide ehitamiseks ja ostmiseks. Riigi ja omavalitsuste koostöös oleks kindlasti saanud inimeste eluasemeprobleemid lahendada tunduvalt tõhusamalt ja kiiremini, kui seda tegelikult tehti, ning nii ka vähendada reformiga seotud üleelamisi.“

Meenutame probleemi tekkimise lätetelt, et kui Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991.a. jagas Rahvarinde-valitsuse justiitsminister Jüri Raidla selgitusi omandireformi aluste seaduse (ORAS) normatiivse kontseptsiooni arutelul, rõhutas ta: „Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduste kompleksi südamik. Mõistagi on ta majandusreformi vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutades praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluste erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine. Omandireform, ja loomulikult ka maareform, ei pea Eesti ühiskonda mitte pikki ja põiki lõhki ajama, vaid peab olema suunatud olemasolevate ja tekkivate lõhede ületamisele.“ (Jaan Õmblus, Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989 – 2009. Tallinn, 2009, lk 113)

Teades järgnevatel aastakümnetel toimunut, mõistame nüüd hästi tollase rahvasaadiku Ülo Uluotsa ohet: „Kui mõistus ei võta, tuleb paluda abi. On lubamatu, et meie vähesed teadmised avavad tee õiglusetusele.“ (Rahva Hääl, 11.07.1991, Ma läksin ega vaadanud tagasi) Rõhutamist väärib, et sama Uluotsa hoiatust on toonud esile ka Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut 2012.a. ja Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom saatesõnas „Euroopalikke väärtusi eirates: omandireform Eestis“ ettekannete ja artiklite kogumikule „Kodu ja õigusriik“ (Tallinn, 2016, lk 24)

Tänase suunisena kirjutab õiguskantsler Madise, et eelnev ei tähenda, et riik ei võiks otsustada toetada tagastatud eluruumides elanud üürnikke, heastamaks nende kodukaotust, erastamisõigusest ilmajäämist ja edasiste võimaluste kitsendamist. Heastamise vajalikkust tunnistas 2019. aastal ka toonane peaminister Jüri Ratas, toob esile õiguskantsler. https://www.kodueest.ee/19.-dets-2019-koosolek6-Juri-Ratas

Meil tuleb rõhutada vaid, et kohalik omavalitsus, ja esmalt just Tallinnas, peaks nüüd jälle astuma praktilised, õigusriigipärased sammud, et sundüürnikele nende taotluste alusel kompenseerida linna ametnike poolt vara tagastamise korraldustega põhjustatud kahjud. Kohalik omavalitsus aga on õigustatud vastavalt kehtestatud korrale nõudma kõik need varade tagastamisega seotud kulud välja valitsuselt.

Tahaks soovida vaid edu koostööks Eesti elu edendamisel, et oleks enne järjekordseid Riigikogu valimisi võimalus rääkida 30 aastat tagasi alustatud omandireformi lõpuleviimisest.