- Nursipalu laiendamine näitab, et oleme kohati liiga kinni vanades põhimõtetes.
- Rohkem tuleks lähtuda moodsa sõjapidamise põhimõtetest.
- Inimeste ja nende kodude väärikust tuleb austada.
Kuulates mõningaid Eesti riigikaitsega tegelevaid poliitikuid, jääb mulje, et nad on oma mõtlemisega 80 aasta taguses ajas. On rinne, kus vastastikku seisavad vaenuväed, kelle käsutuses inimjõud suurtükkide ja muu raskerelvastusega ning motoriseeritud väeosad edasi tormamas – vaid lennuväest pole eriti juttu olnud.
Sama lihtsalt oleme hinnanud Eesti olukorda 1939.–1940. aastal: miks me ei hakanud vastu nagu Soome… Me ei anna endale aru, et Eesti ja Soome olukord oli toona täiesti erinev ja seetõttu ka Pätsi-Laidoneri otsus ainuõige – tagantjärele tarkusenagi! Vähe on meil vahetult õppida isegi praegusest sõjast Ukrainas.
Küsimus taandub meie väiksusele, mida kõrgtehnoloogiline relvastus lubab suurriigil allutada palju lihtsamalt, võib isegi väita – ka väheste inimohvritega. Meenutagem, kuidas omaaegne nõukogude spetsnaz (üldnimetus sõjaväestatud üksuste kohta – toim) pani umbes tunni jooksul 1968. aasta augustis lennuväe abil ühel ööl käpa peale Praha linnale ja sisuliselt kogu Tšehhoslovakkiale. Aga maailmale teatati alles järgmisel hommikul «sõbralike sotsmaade abist» Tšehhoslovakkiale. Praeguste võimaluste rohkusest kõrgtehnoloogia vahendusel ärme räägigi!
Meie saatust ei otsusta taktikalised õppused-laskeharjutused vaid mõnekümne tanki, suurtüki või soomustransportööriga «suur-Nursipalus» või kusagil mujal. Õppused on vajalikud, aga selleks on vastavat «mängumaad» pisikeses Eestis niigi piisavalt, ka Nursipalus. Ja ega NATO, kuhu me õigel ajal astusime, oma relvastust meie piirides hakka katsetama. Äärmisel juhul hakkab ta seda siin kohe kasutama.
Juba pikemat aega torkab silma, et Eestis langetavad üha enam põhimõttelisi otsuseid linnamehe taustaga inimesed, kes ei tunne ürgse maa- ja taluelu omapära. Elada-luua viis kuni kuus põlvkonda põlistalus või panna läbimõeldult alus ühele talule on täiesti erinev «kodu rajamisest» linna magalapiirkonda, ehk isegi moodsast majast linna ääres. Taluelu on imbunud läbi looduspärasest kooselust ümbrusega. Seda ei suutnud lõpuni lõhkuda isegi stalinlik kolhooside rajamine ja aeg. Et nüüd asume hävitama talusid Nursipalus, näitab kõlbluse, eneseväärikuse ja mõtlemise piiratust.