15 aastat tagasi mõtlesin, lugesin ja kirjutasin üha mõtlemisest. Tol ajal ilmuski mul 157-leheküljeline raamat „Mõtlemine on huvitav“ (REKK-i kirjastus). Pidasin seda siis, veel enam täna, väga tähtsaks koondkäsitluseks, sest olin sel ajal juba üle 40 aasta õpetajana töötanud ning üha enam veendunud, et õpilase mõtlemise arendamine on õpetajatöös üks olulisemaid valdkondi – mõistagi lapse üldise arengu toel.
Tuginedes arvukaile fundamentaaluuringuile (ja pikale koolipraktikale) said valmis see ja teisedki lihtsas ja arusaadavas emakeeles raamatud arengu ja mõtlemise teemal. Aga mind tabas üllatus, mis kestab siiani – just sedasama mõtlemisraamatut Eestis peaaegu ei loeta. Miks see nii on?
Mõtlemisprobleemid on kogu inimühiskonnas muutunud ülitähtsaks. Kaedes, mida kõike ei taheta „muuta“ Eesti koolis, märkame, et mõtlemise arendamisest pole sõnagi… Või vaidlused Rail Baltic’u ümber – see probleem on lahendatav ju lausa mõtlemise tasandil. Kahjuks pillume raha tuulde nn tasuvusuuringutega. Tähtis on väline – meil häbistatakse viletsat võõrkeeleoskust, mitte rumalust…
Teadvustagem – mõtlejaks ei sünnita, vaid arenetakse. Ja mõtlemisega on seotud inimese kõige keerulisemad psüühilised protsessid, ehkki mõtlemine ise on üks nauditavamaid tegevusi üldse – kõige inimlikum. Samas valitseb selle inimliku psüühilise protsessi ümber teatav salapära ja isegi müstika. Paraku on mõtlemise arengki nii fülogeneesis (inimese-eelses arengus) kui ka ontogeneesis (inimese arengus alates sünnist) toimunud kõige loomulikumal viisil ja kulgeb nii edasigi. Pole olemas mingeid imenippe! Lihtsalt meie elulaad pole enam loomulik (resp looduslik) nagu paljude aastatuhandete jooksul, kus inimkarja või -pere liikmed hommikust õhtuni tegelesid (enamasti vahetus looduses) endale toidu, eluaseme ja kehakatte hankimise, kasvatamise ja valmistamisega.
Selline elu vajas ju pidevalt mõtlemist… Pidage! – me pole siiani veel avanud mõtlemise mõistet! Oma pika elu jooksul olen täheldanud (ja tänapäeval üha enam), et kasutame oma kõnes erinevaid mõisteid ja võõrsõnu, teadmata nende tähendust (semantikat) – ürgne jäljendamise instinkt. Isegi need õpetajad, kes ütlevad tunnis oma õpilastele „Mõelge! Mõelge rohkem!“, ei tea, mida õpilased nüüd peaksid tegema!? Niisiis – kui hästi lihtsalt öelda – mõtlemine on alati mingi probleemi või ülesande lahendamine. „Lihtne elu“ seda (lihtsalt!) arendaski…
Tarvastust pärit Ado Reinvald (1847–1922), kellest kujunes meie ärkamisaja erk kirjanik, sai koolis käia vaid pool (!) aastat. Meenutades, et selgi ajal õppis ta õite vähe, kuna pidi „õndsa onukese“ koolis õpetama teisi lapsi lugema… Aga Jaan Adamsonist (1824–1879) Suure-Jaani kandis sai pärast aastast (!) kooliskäimist varsti ise õpetaja, organist ja rahvusliku ärkamisaja üks juhte, kes jõudis välja isegi keisrikotta Peterburis.
Seda eesti talupoiste rida võiks kaua jätkata. Nüüd aga arvame, et kui meie lapsuke Harvardisse või mõnda muusse välismaa ülikooli sisse ei saa, siis alla Tartu ülikooli hariduse tal küll tulevikku pole – meie „mõtlemine on nii rikkis“… Olen ise mõne tänapäevase auditooriumi ära ehmatanud, kui väidan, et sain 1960-ndate esimesel poolel Tallinna Pedagoogilises Instituudis väga hea (!) hariduse, mis on sulatõsi… Teadvustagem siin kohe – ülikool ei suuda kedagi „teha heaks mõtlejaks“, sest määrav on areng lapsepõlves.
Tänapäevane infouputus ja tehnoloogilised võimalused lausa vajavad-nõuavad mõtleva inimese koolitamist – et ta tohutust rämpsust väärtuslikku-vajalikku suudaks ikka üles leida.
Kahjuks räägitakse meil (kooliski) vaid suhtlemise ja koostöövõime arendamisest. Neid juba leidub – sõna- ja suhtlemisosavad, moodsalt riides, näivalt innovaatiliste väljenditega, aga sisimas kui mitte rumalad, siis mõtlemisvõimetud küll. Pole midagi õudsemat – osavad tegema karjääri, trügivad nad ka võimu juurde – otsustama, seda meie „süütust“ Eesti märgist Estonian Air´i saatuseni välja. Nende inimeste „raha tuleb eelarvest“, sest nad ei mõista, et raha (eelarvessegi) tuleb läbi tõsise töö (just tootmisest).
Jah, meie elulaad on järsult muutunud, ja need muutused vajavad (siingi ei tule mõtlemiseta toime!) täiesti uut inimese arengu käsitlust argielus. Kui mõned aastad tagasi hakati rääkima igasugustest (kommertslikest) imevõtetest laste kasvatamisel-arendamisel, siis pöördusin meie Rahvusringhäälingu poole väikese ettepanekuga mõnes raadio järjesaate n-ö sabas iga kord rääkida 5–7 minutit laste arendamise teaduslikest põhimõtetest. Muidugi keelduti, ja mõistagi üsna „tõsise põhjendusega“ – teie ei ela ju Tallinnas! Kah õige, kuid sellest kunagi hiljem…
P.S. Soovitan uudishimulikul lugejal laenutada raamatukogust eelnimetatud „Mõtlemine on huvitav“ (REKK, 2003) ja seda vabal ajal uurida…
Peep Leppik, pedagoogikateadlane ja õpetaja