Lauri Laats: Poliitiline olukord nõuab erakorralisi valimisi

Peaministri lähetamine Brüsselisse ning EKRE fraktsiooni lagunemine ei ole aga veel piisav oluliste muutuste elluviimiseks, vajalik on esile kutsuda erakorralised valimised.

Riigikogu valimised toimusid vaid veidi enam kui aasta tagasi, kuid parlamendi suuruselt teiseks saadikurühmaks on saanud juba aknaaluste fraktsioon. Veel on minna riigikogu VIII koosseisu rekordini, mille tegevuse ajal astus fraktsioonidest välja 27 saadikut, aga tõenäosus selleni jõudmiseks on täiesti olemas.

Poliitikas pettunute arv kasvab

Tänane poliitiline seis ei ole aga mingil viisil tingitud sellest, et valijad oleksid 2023. aastal kuidagi eksinud, vastupidi, tõsiseid eksimusi on teinud erakonnad ise. Riigikantselei poolt perioodiliselt läbiviidav avaliku arvamuse uuring peegeldab selle pettumuse drastilist kasvu: kui 2023. aasta maikuus usaldas riigikogu 45 protsenti inimestest, siis käesoleva aasta märtsis oli see langenud vaid 27 protsendini, mis on ühtlasi viimaste aastate madalaim tulemus.

Usalduse kaotuse põhjus on ilmselge – valitsuskoalitsioon ei tee seda, mida lubas, ning teeb seda, mida lubas mitte teha. Pettumusele on kahjuks kaasa aidanud ka opositsioon, Keskerakonnal kulus kogu energia sisetülide lahendamisele, nüüd on sama olukord jõudnud EKRE juhtideni. Ainsana on oma rea sirge suutnud hoida Isamaa ning see peegeldub ka eurovalimiste tulemuses ning erakondade toetusuuringutes. Miks peakski valija usaldama riigi juhtimise organisatsioonile, kus ei saada hakkama iseendagi juhtimisega?

Reformierakonna võimuhaarde suuruse ning poliitiliste kempluste tulemusena on Eesti ees lisaks kõigile teistele probleemidele kerkinud ootamatult esile kolm väga kriitilist punkti, kus vale valiku tegemist ei pruugi hiljem olla kuidagi võimalik heastada. Äärmiselt ebaõiglase automaksu varjus ning pensionide tulumaksustamise tuules ei ole opositsioon suutnud avalikkuse tähelepanu piisavalt juhtida kaitseinvesteeringute, Rail Balticu ning tuumajaamaga seonduvatele probleemidele.

Äsja aasta eurooplase tiitli saanud Kusti Salm väärib ka julgeima mehe autasu, sest võttis riigikaitse probleemide avalikuks toomisel kogu tule enda peale, teatades, et lahkub kaitseministeeriumi kantsleri ametikohalt, kuna tema hinnangul teeb valitsus riigikaitse arendamiseks liialt vähe. Vähem tuline polnud ka tema arvamus parlamendi riigikaitsekomisjoni võimekusest või õigemini võimetusest.

Oodatult asus Reformierakond vasturünnakule: peaminister on jõudnud juba ennast asetada kannataja rolli ning oravast riigikogulane Meelis Kiili jõudis juba rahvusringhäälingule öelda, et Salm polnudki pädev kantsleri ametit pidama. Nii püütakse iga hinna eest avalikkust veenda, et lahkuv kantsler on poiss, kes hüüab hunti, mitte aga poiss, kes hüüdis, et keiser on alasti. See suhtumine peegeldab hästi Reformierakonna jõudmist arrogantsi tasemele, mida mäletame Taavi Rõivase peaministriks oleku ajast, kus poliitikas olid käibel väljendid «universumi direktorid» ning «Reformierakonna arvamus ja vale arvamus».

Paneme Rail Balticu pausile?

Riigikaitsega väga tihedalt seotud teemana kerkis avalikkuse ette küsimus Rail Balticu projekti jätkusuutlikkusest, veelgi enam, selle mõttekusest üleüldse, arvestades seni tehtud eksimusi. Balti riikide riigikontrollide otsekohene raport tõi esile probleemid, mida püütakse pisendada ning vaka all hoida. Asja lõpuni viimisest on puudu kuni 19 miljardit eurot (rohkem kui Eesti 2024. aasta eelarve), Euroopa Liidu fondidest raha saamine üleüldse on juba suure küsimärgi all ning projekt ise ajakavast vähemalt viis aastat maas; lisaks veel ridamisi suuremaid ja väiksemaid takistusi.

Asja tõsidust näitab see, et president Karis pidas vajalikuks kliimaministri ning rahandusministri välja kutsuda ning vastuseid nõuda. Tulemuseks oli aga see, et avalikkus kuulis Reformierakonna ministrite vastuseid, kuidas tegelikult on Eesti olnud ikka ülimalt tubli. Mis sellest, et raudteed veel pole. Keskerakond on olnud Rail Balticu rajamise kindel toetaja, kuid arvestades projekti väga keerulist seisu, ei pelga me kindlasti välja öelda võimalust, et see tuleb jätta pooleli, ootama majanduslikult paremat aega. Erakond arutab seda küsimust lähiajal. Raudtee-vaimustuse juures ei tohi unustada põhimaanteede võrgustikku, mis on tegelik ja toimiv värav Euroopaga ning mille ehitamise ja arendamise kompetents on meil ju Eestis olemas. See on ka riigikaitselisest aspektist väga tähtis küsimus – kas panna kaitsetehnika transpordis panus projektile, mille tulevik on küsimärgi all või arendada olemasolevaid liikumiskoridore ja -viise.

Kolmanda teemana ei tohi tähelepanu alt välja jääda tuumaenergeetika küsimus. Reformierakonnaga seotud tuumaenergia eestvedajad said suure võidu, kui riigikogu otsustas, et Eesti energiamajanduse arengukavas tuleb käsitleda tuumaenergia kasutuselevõtuga kaasnevaid mõjusid ning alustada tuumaenergia õigusaktide väljatöötamist. Tuumajaama näol on aga tegemist järjekordse hiigelprojektiga, mille lõplik kulu riigieelarvele on täiesti prognoosimatu. Näite saab tuua põhjanaabrite Olkiluoto tuumajaamast, mille valmimine venis üle 12 aasta ning kallines 8 (!) miljardit. Veelgi tähtsamad on aga kasutuselevõetava tehnoloogia turvalisuse ja keskkonnahoiu aspektid, mida ei tohi ärihuvide nimel liiga kergekäeliselt võtta.

Erakorralised valimised lööksid õhu klaariks

Valitsuskoalitsioon on veidi enam kui aastase töötamise järel taganenud valimistel lubatust ning tegelenud kõige sellega, millest juttugi polnud. Iga nädalaga lisandub uusi teemasid, millest valitsuse jõud ei tundu üle käivat. Kusti Salmi vilepuhumine peaks olema küll viimaseks tõestuseks selle kohta, et riigikogu peab küsima rahvalt töötamiseks uue mandaadi ning Reformierakond peaministri portfellist loobuma.

Eesti põhiseaduse koostajad ei loonud ülearu palju võimalusi erakorraliste valimiste toimumiseks, kuid neid siiski on. Näiteks riigikogu üles seatud peaministrikandidaat ei suuda valitsust moodustada või avaldab riigikogu peaministrile umbusaldust ja teeb vastava ettepaneku presidendile. See eeldab aga praeguste koalitsioonierakondade – sotside ning Eesti 200 kindlameelsust Reformierakonna armust lahti lasta.

Sotside toetus on hetkel üsna kõrge ning erakorraliste valimiste puhul võiksid nad teha parema tulemuse kui 2023. aastal, Eesti 200 puhul asi muidugi nii lihtne pole. Valimiskünnise piiril kõikuv reiting tekitab kahtlemata ametikohast kinnihoidmise instinkti, kuid on üsna tõenäoline, et 2027. aasta riigikogu valimisteks lahustub erakonna tuumik nagunii teiste parteide vahel. Praegu aga sellise riigimeheliku sammu tegemine võiks aga valijate usu sellesse erakonda taastada. Margus Tsahknal tõenäoliselt selliseks sammuks julgus puudub, Kristina Kallasel seevastu jagub nii julgust kui ka riigimehelikkust.

Üks leebem võimalus on tegelikult veel: panna Rail Balticu küsimus rahvahääletusele. Kui rahvas ütleb sellele ei, tulevad erakorralised valimised.

Erakorraliste valimiste kontekstis ei ole hetkel Keskerakond ega ka EKRE eeltoodud põhjustel esikoha konkurentsis, kuid arvestades mõlemast fraktsioonist lahkunud riigikogulaste arvu, oleks uute mandaatide küsimine oodatud. Suurima toetusega opositsiooniline Isamaa võidaks üsna kindlalt parlamendivalimised ning saaks valitsuse moodustada, loodetavasti Reformierakonnata. Kindlasti ei ole ma Isamaa paljude poliitiliste seisukohtadega nõus, kuid praegusele ummikseisule lahenduse leidmiseks tundub see kõige mõistlikum tee.