Alternatiivide puudumise jutt on ajupesu, sest iga suurema valikuga kaasneb rida väiksemaid valikuid ja kõik need kõnelevad teatud väärtustest ja eelistustest: keda maksustada esmalt, keda kõrvale jätta. Praegu paistab, et maksutõusudest saavad rohkem pihta taas väiksema sissetulekuga inimesed.
ETV eetris teataski värske rahandusminister Jürgen Ligi ootuspäraselt, et riigi tugev finantsseis on väga tähtis. Aga kuidas oleks inimeste finantsseisuga, kes selle riigi moodustavad? Kes seisaks valitsuses Eesti inimeste finantsseisu eest, mis on maksude ja hinnatõusude mõjul järjest halvenenud ja halveneb veelgi?
Kui millestki räägitakse, näiteks riigi heast finantsseisust, siis millest tegelikult ei räägita? Kui riigil pole ühe või teise asja elluviimiseks raha, siis kust tuleb eeldus, et kodanikel ja maksumaksjatel seda kindlasti on?
Tõsi, koalitsioonileppes on kirjas, et 2026. aastal kaotatakse nn maksuküür ja justkui präänikuna soovitakse tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni, et teha teoks Reformierakonna ammulubatud kingitus kõige jõukamatele ühiskonnaliikmetele. Selle hinnaks on arvatud korduvalt 500 miljonit eurot.
Selline lahendus on selgelt pigem jõukamate, mitte madalapalgaliste huvides, ehkki selge on seegi, et ka keskklass on hinnatõusudest tublisti kaotanud ja kaotab teiste maksutõusudega veel.
Süvenedes koalitsioonileppesse põhjalikumalt, selgub, et Reformierakond on taas tõestanud oma osavust ning seda julgeolekumaksuks nimetatava maksutõusuga. Sest julgeoleku üle paratamatult muret tundvad inimesed ei hakka selle maksu osas liialt ebamugavaid küsimusi esitama, vältimaks süüdistusi ebapatriootlikkuses.
Maksustamine esimesest eurost saadik lööb aga kõige valusamalt väiksema sissetulekuga inimesi, kuna just neil on toimetulekupiir kõige lähemal ja iga euro suhteliselt kallim.
Hämmastav on ükskõiksus, millega kogu kokkulepe sõlmiti ja madalama sissetulekuga inimeste toimetulek ohverdati. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets Äripäevale antud kommentaaris, et ta ei tea tulumaksu tõusuga seotud üksikasju ning palus maksuplaanide kohta täpsemalt uurida rahandusministrilt, mööndes, et jah, esimesest eurost maksustamine “vist sai tõesti kokku lepitud”.
Sõnades on küll just sotsiaaldemokraadid kõvahäälselt rääkinud, kuidas seisavad väiksema sissetulekuga inimeste eest ühiskonnas. Paraku, kui mängu tulid ministrikohad, siis jäid need põhimõtted kaitseta. Tegelikult loodi ju nende erakonnale üks ministrikoht juurde. Kui varem haldas kliimaminister ka taristut, siis nüüd on meil eraldi taristuminister koos meeskonnaga ning kunagi nii mõjuka majandusministri haldusala on üldse pea tühjaks kaaperdatud ning arusaamatu mõttekusega. Ehk siis süsteemse ja säästliku riigiaparaadi loomise asemel võimutseb poliitiliste kompromisside kunst.
Niigi kõrge hinnatasemega riiki ootavad ees uued maksutõusud ja sellega koos uued hinnatõusud. Seega perspektiiv, mida uus valitsus pakub, ei paku mingit lahendust Eesti majandushädadele. Majanduskasvu taastamise ülesanne on tagaplaanil.
Ennekõike tuleb arvestada, et rohkem maksustades tingimata suurenevaid maksulaekumisi loota ei saa, sest töökohad jäävad loomata, reservid tekkimata, majanduskasvu taastumine lükkub edasi ja kasvab ka tulude varjamine. Paljude riikide praktika näitab, et hoopis makse langetades võivad laekumised paraneda.
Praegune kokku traageldatud poliitiline kompromiss annab lusikaga ja võtab kulbiga. Reformierakonna plaani kohaselt tõstetakse tulumaks järgmisel aastal 22 protsendile ja sellest on vabastatud kõik need inimesed, sh ka pensionärid, kelle igakuine sissetulek on kuni 654 eurot kuus.
Kuid julgeolekumaksuks nimetatud tulumaksutõus hakkab puudutama kõiki inimesi, seega iga pensionäri ja väga madala palgaga leibkonda, sest see kehtib alates esimesest eurost, ilma mingi tulumaksuvaba miinimumita.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimehel Annely Akkermannil on ühes osas õigus, kui ta väitis, et julgeolekumaksuks minevat tulumaksulisa ei pane rikkad oma igapäevaste kulutuste kõrval tähelegi. Küll aga eksib ta Reformierakonna poliitikutele omaselt väite teise poole osas, et ka vaeseks maksustatud madalapalgaline või madala pensioniga toimetulekuks tööl käima sunnitud eakas inimene seda ei märka. Märkab, ja kuidas veel.
Selliseid madala sissetulekuga leibkondi on Eestis 65 000 ning majanduse langedes madala sissetulekuga inimeste hulk pigem kasvab. Kui neist igaüks maksab oma sissetulekult natuke üle 13 euro kuus, teenib riik selle otsusega kõige raskemas toimetulekuolukorras olevatelt inimestelt 850 000 eurot. Just selle summa võrra saavad need pered vähem toitu lauale või lapsed riideid või huviharidust.
Muidugi ei tohi hetkekski unustada, et tõuseb ka käibemaks, mis viib paratamatult elukalliduse tõusuni. Kallimaks läheb iga toode ja teenus, isegi iga piimapakk poes.
Keskerakond on teinud korduvalt ettepaneku riigi rahanduse olukorra parandamiseks kehtestada ajutine pangamaks ning maksuküüru kaotamisele kriips peale tõmmata. Ei ole vaja isegi arutada selle üle, kas pangamaks on võimalik ja õiglane ning tulus. Leedus see on kehtestatud ning Leedu riik on jõudnud oma majanduslikult heaolult Eestist mööda. Maksuküüru kaotamise hinnasilt on aga ammu konkreetselt välja arvutatud.
Meie Eesti elu juhtiv koalitsioonilepe võtab sealt, kust enam midagi võtta ei ole, kõige nõrgematelt. Julgeoleku tagamise egiidi all lükati nende inimeste rahakotti Trooja hobune. Kuid selline maksukoormuse tõus võib meie ühiskondlikku sidusust päris oluliselt halvendada ja siis on meil juba julgeolekumure küll.
Ligi on küll kõrgetel ametikohtadel olnud aga midagi positiivset ma küll ei tea mida ta on teinud ja ega ka nüüd midagi head loota pole maksude osas. Astmeline tulumaks oleks üks lahendus. Kuidas küll valitsusel pole kahju vaestest lastest aga oma lastel on kõike külluses.Selle vaitsuse ajal vaesus aina kasvab ja lootusekiirt pole kuskil.
Olen rõõmus! Terve aasta pension kahele ei anna tänast kuupalka välja, mis makstakse valitsejaile. Ainult nii ja edasi seltsimehed!
Parim partei on muidugi meie oma partei.
Valitsusel on tähtis et trooja hobune ei oleks nende rahakotis aga kuidas saavad hakkama meie vaesemad inimesed on neile ükskõik. See mida antakse teistele riikidele on nagu tilk ookeani põha ja maailmas ei muutu midagi tänu sellele aga meie inimesed vaesuvad ja vajavad ise abi.Aga näe imet selle tegevuse eest sai Kaja Kallas tähtsa rahalise koha aga oma rahva elu oaremaks muutmine teda ei huvitanud. Ja ässitamine võib meile sõja tuua ning siis ei aita meid keegi nagu praegu ei aita ka rahaliselt.