Sõnumit, et majandus hakkab prognoosi kohaselt aasta lõpus kasvama, tuleb võtta suure ettevaatlikkusega. Esiteks ei pruugi seda juhtuda, kui täna tuleva aasta riigieelarvekõnelusi alustanud valitsus ei suuda majanduse elavdamise programmi välja töötada. Ja kui majandus peakski aasta lõpus minimaalselt tõusma, siis kindel on see, et inimeste ostujõud ja kindlustunne vähenevad, sest kiirenev hinnatõus nullib positiivsed mõjud.
Pole välistatud, et Reformierakonna majanduspoliitika, mis seisneb ootamises, kuni majandus iseenesest kasvama hakkab, võiks toimida, kui paralleelselt ootamisega ei oleks oravad korraldanud halvas mõttes maksufestivali. Selle tulemusel jätkab Eesti majandus langemist veelgi ja seda suhteliselt optimistliku Euroopa majandusolukorra taustal.
Nagu IMF eelmise aasta lõpus ennustas, jääb Eesti tänavu ainsaks riigiks Euroopas, kus majanduskasv on aasta kokkuvõttes negatiivne. Kogu Euroopa Liidu majandusnäitajad kasvavad, Ukraina ja Venemaa omad samuti, aga Eesti puhul on langus. Seda ei saa ilmselgelt geopoliitika, eksporditurgude nõrkuse ja muu sellise arvele panna.
Pensionärid maksavad, Riigikogu liikmete palk tõuseb
Kolmeaastase languse põhjuseks on Reformierakonna ebapädevus ja nende koalitsioonipartnerite saamatus. Oli algusest peale selge, et kui tõsta makse ja koormata sellega ka väikseima sissetulekuga inimesi, siis suureneb ühiskondlik ebavõrdsus ning vähenevad maksulaekumised. Kui riik võtab pensionärilt iga kuu 15 eurot tulumaksu, siis riigieelarvesse ei tule sellest 15 eurot juurde. Pensionär oleks need 15 eurot niikuinii poodi viinud, maksnud käibemaksu ja müüja oleks maksnud veel omad maksud. Kahtlemata kaotavad eelkõige pensionärid, kes on juba täna suhtelise vaesuse osas Euroopa Liidus esikohal. Ja selle juures ütleb Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, et tulumaks jääb pensionäridele täiesti märkamatuks.
See on Eesti ajaloo esimene kriis, kus riik sihilikult ründab kõige vaesemaid – pensionäre, maksustades pensionid tulumaksuga ning maapiirkondade elanikke ja lastega peresid, piirates nende liikumisvõimalusi automaksuga. Samas aga ei puutu riik miljardilisi pangakasumeid ja kõige rikkamatele lisatakse isegi palka juurde. Näiteks maksureformi tõttu saavad Riigikogu liikmed aastas 450 eurot lisaraha.
Maksufestivali asemel tuleks Eestis ellu viia kolm konkreetset asja: kehtestada pangakasumitele erakorraline maks, mis tooks riigile pool miljardit eurot aastas, vähendada ametnike arvu, millega lisanduks 300 miljonit eurot, ja kehtestada astmeline tulumaks. Selle asemel, et anda soodustusi rikastele, mida Reformierakond plaanib teha pooleteise aasta pärast ja mis tähendab riigieelarvele miinus 400 miljonit eurot. See kõik võimaldaks vältida maksude tõstmist ja uute kehtestamist ning Eesti tõuseks taas Euroopa Liidu juhtivate riikide hulka, kus ta oli Keskerakonna juhtimise ajal. Iga päev viivitust nende otsustega tähendab maakoolide sulgemist, teede lagunemist, hindade tõusu ja pensionäride vaesumist.
Kärpimimine avalikus sektoris kuulutati välja veel eelmise koalitsiooni poolt Kaja Kallase juhtimisel, kuid ametnike arv kasvab endiselt igal aastal. Paraku aga reaalseid samme ei astuta. Eesti 200 poolt lubatud strateegilist plaani personaalriigi loomiseks pole ikka veel olemas ja tehisintellekti investeeringute poolest jääb Eesti avalik sektor Euroopa Liidus lõpust kolmandale kohale. Nõnda ei ole aga võimalik avaliku sektori tehnoloogilist revolutsiooni läbi viia.
Kolmas aasta viimasel kohal
Reformierakonna korraldatud maksukaos tähendab ka seda, et elanike ja ettevõtjate kindlustunne tuleviku suhtes langeb pidevalt. Tarbijate usaldusindeks Eestis on jätkuvalt madalaim kogu Euroopa Liidus. Inimesed ei riski kulutada neid väheseid sääste, mis neil veel alles on, sest nad ei tea, mida valitsus homme välja mõtleb. Ettevõtted aga lükkavad investeeringuid edasi ja viivad äritegevuse teistesse riikidesse. Meil on taas tegemist olukorraga, kus maksude tõstmine ja uute kehtestamine kahjustab ainult riigieelarvet.
Pikas perspektiivis on euribori langus Euroopa majandustele kasulik, kuid Eesti jaoks tähendab see ikkagi viimast kohta Euroopa Liidus. Võib-olla jõuab meie majandus languse asemel isegi kergesse plussi, kuid viimane koht Euroopa Liidus on selle valitsuse juures garanteeritud ka järgmisel aastal. See saab olema juba kolmas aasta järjest viimasel kohal – ajalooline “saavutus” Eesti jaoks.
Kahjuks peame tõdema, et isegi pooleprotsendiline majanduskasv suure inflatsiooni kontekstis tähendab, et Eesti inimesed vaesuvad iga päevaga. Kolme aastaga on Reformierakond viinud elatustaseme seitsme aasta võrra tagasi. Sümboolne on seegi, et viimati elasime nii halvasti Taavi Rõivase valitsuse ajal. Reformierakond on suutnud kiiresti hävitada Keskerakonna juhitud koalitsioonide töö tulemused ega kavatsegi saavutatud tasemel peatuda.
Seni kuni on võimil Reformierakond koos oma sõnakuulelike kaaslastega ei tõuse midagi kasulikku.Tõusevad vaid maksud, tõused vaeste inimeste arv. Valitsus hoolib vaid enda heaolust. Kasutatakse igasuguseid võtteid et võimule saada ja seal püsida. Aga kuidas meie paljud inimesed vaesusega toime tulevad see neid ei huvita. Nüüd on ka Tallonna pma haardesse saanud ja see on väga kurb.Valitsus pole ühtegi otsust vastu võtnud mis oleksid kasulikud meie riigile ja rahvale.
Vaat nüid on aeg tõusuks. Rahvastevaheliseks neegrite sisseveoks. Tööjõud missugune!
Tõe nimel tuleb öelda, et meie majandus- ja elatustaseme langus on otseselt kogu EL majanduse stagnatsiooni viinud Venemaa vastaste sanktsioonide, mida koos Reformierakonnaga on aktiivselt toetamas ka Keskerakond. Just peamiselt sel põhjusel on EL ja sealhulgas ka Eesti kaotanud viimastel aastatel maailmalaiuselt turgusid oma toodangule ja pidanud samal ajal hakkama maksma konkurentidest enam nii vajaliku toorme kui energia eest. See on siis see hind, mida tuleb nüüd tasuda, kui omal ajal ei tahetud ühineda Edgar Savisaare ausa hinnanguga Ukrainas toimunule ja toimuvale vaid lepiti vaikides erakonna sisepöördes osalenute valitud uue kapitulantliku poliitilise kursiga ja mida kahjuks on jätkatud tänini hoolimata kõigist raskustest kuhu see erakonna tegelikult pöördele järgnenud aastatel on viinud ja enne kui pole alustatud tõsimeelsest enesekriitikast ja sisekaemusest, ei saa tulla ka olulist muutust paremusele. Ega maksa seda otsida ka Madissoni pakutavast rahvus(sotsialismihõngulisest) konservatismist, vaevalt meie keskklass või ka lihtsalt keskmine eestimaalane seda end vähemalt seni veel Keskerakonnaks nimetavalt seltskonnalt nii väga kui üldse, ootabki.