Lauri Laats, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Mina olen üks nendest Riigikogu liikmetest, kes käis Hiina visiidil, millest meediaväljaanded viimase nädala jooksul on ridamisi kirjutanud. Kuigi oponendid kasutasid juhust, et sel teemal naudinguga populistlikke tiraade esitada, ei kahetse ma kindlasti visiidil osalemist, sest tegemist oli vajaliku käiguga. Ja seda päris mitmel põhjusel.
Esiteks elame globaalses maailmas, mis tähendab, et visiidid, mida Riigikogu liikmed tööalaselt teevad, võivad olla Eesti edasise edu ja arengu nimel väga suure tähtsusega. Mõistagi on parlamendis komisjone, mis suhestuvad ehk rohkem teiste riikidega ning vastavalt on ka erinev parlamendiliikmete huvi mingite teemadega tegeleda. Küll aga ei tohi sealjuures kunagi unustada, et Eesti peab väikeriigina olema diplomaatias erakordselt aktiivne ning kasutama oskuslikult erinevaid suhtlusvõimalusi, mille abil selgitada teistele riikidele meie seisukohti ning saada objektiivset informatsiooni ka nende seisukohtade osas.
Ärivõimalused ei teki iseenesest
Juba mainitud poliitiliste oponentide kriitika on teemakäsitluse suunanud kahjuks vaid ja ainult populistlikku võtmesse. Kõlava retoorika varjus ei maksa unustada, et Eestil on Hiinaga diplomaatilised ja kaubanduslikud suhted, Eesti heaks töötab igapäevaselt Hiinas suursaadik Hannes Hanso. Just suursaadik saatis delegatsiooni kohtumistel ning kahtlemata oli sellest kasu nii delegatsioonile kui ka suursaadikule. Kontaktide loomine (millest ka hiljem abi oleks) ei ole Hiinas lihtne ülesanne ning visiit aitab kindlasti seda ringi suurendada. Oluline on meeles pidada, et suursaadiku töö jätkub ka pärast visiiti ning ta peab igapäevaselt olema Eesti ja Hiina vahel vahendaja rollis – nii info kui ka kontaktide mõttes.
Samuti ei maksa unustada, et Hiina näol on tegemist maailma suuruselt teise majandusega ning selliseid majandussuhteid ignoreerida oleks ääretult lühinägelik. Nii näiteks oli delegatsioonil oli võimalik põhjalikult tutvuda ühe maailma suurima e-kaubanduse platvormi jd.com tegevuse ja peakontori tegevusega; elektriautode tööstuse arenguga (milles Hiina on Euroopal juba kaugele eest ära kihutanud); AI juurutamisega nii era- kui ka avalikus sektoris. Hiina ettevõtjatel on huvi Eesti ning meie toodangu ja teenuste osas, kuid kaduvväike on võimalus, et ärivõimalused niisama lihtsalt tekivad. Vaja on tee ette rajada, mille abil saavad ettevõtjad juba edasi tegutseda.
Arvestades Eesti riigi väga kehva majandusseisu tuleb olulist tähelepanu pöörata sinna, kus on ekspordipotentsiaal. Hiina suunal seda kahtlemata jagub, hiinlasi on ju üle 1,4 miljardi. Selleks, et juba eos välistada poliitiliste oponentide populistlikku kriitikat, tuletan meelde, et Euroopa Liidu ja Hiina vahel käib aktiivne kaubandus (2023 eksportis EL Hiina ca 223 mld euro eest ja importis 516 mld euro eest).
Mind tegelikult väga üllatas Riigikogu esimehe seisukoht, kes ütles, et tema poleks Hiina läinud – just nimelt parlamendi juht ei tohiks pead liiva alla peita ning loota, et asjad saavad iseenesest korda. Kui Eestil on Hiinaga diplomaatilised suhted, siis tuleb neid suhteid ka rakendada, et anda Hiinale märku, millised on meie riigi huvid ja tõekspidamised. Ristikivilikult väljendades: ka sisaliku tee kivil jätab jälje.
“Kui tõde on sinuga, võid minna kõikjale.”
Nii oli meie delegatsioonil visiidi käigus korduvalt võimalus rõhutada Eesti positsiooni Ukraina sõja küsimuses ning väljendada ootust, et Hiina kasutaks oma mõju Venemaa üle sõja lõpetamiseks. Leian, et tegemist on väga olulise sõnumiga, mida Eesti poliitikud ja ametiisikud saavad ning peavadki Hiinale andma. Tulles visiidi kriitika juurde: kui mõelda, kas olulisem on see, kui Eesti oma seisukohta selgelt väljendab või vaikides Hiinat väldib, siis mina olen igal juhul rääkimise poolt.
Eesti ei paikne üksikul saarel keset ookeani, mida välismaailm ei mõjuta. Suurriikide poliitika mõjutab Eestit ning seepärast peab Eesti ka aktiivselt tegutsema, et mitte olla vaikne kõrvalseisja. Mulle tundub, et need, kes vastupidist väidavad, käituvad lühinägelikult või puudub neil ehk lihtsalt julgus oma sõnade varjust välja astuda ning tegutsema asuda.
Nagu on öelnud Hiina filosoof Gongsun Long (325-250 eKr): “Kui tõde on sinuga, võid minna kõikjale; tõeta ei saa astuda aga väiksematki sammu.”
EV on muidugi maailma mastaabis üks täpike ja seega ei ole ta mingi arvestattav tegia ja meie peamine tegutsemisvaldkond oleks ainult diplomaatia.Mis on meile ka väga oluline on hea läbisaamine oma naabritega kuid mitte ka allaandmine vaid aus ja võrdne suhtlemine.Nüüdne aeg on väga keeruline ja segane ning meie rahvusriiki lastakse millegipärast ainult allavet.Kui võrrelda sama saatusekaaslaste,Läti ja Leeduga siis nad kasutavad ka seda aega ära oma huvides niipalju kui võimalik ja see on sellepärast,et neil on säilinud veel vabad valimised mis siiski esitab ka valitutele nõudmisi.Meie valimistsirkus kindlustab altiseks võimu nendele,kes seda tsirkust korraldavad ja tulemused on ju igaühele avalikult nähtavad ja tuntavad…
Laatsu … pole veenev. Tema on Hiina poliitikas 0, küll aga näitab oma kremlilikku eestlusevaenulikku palet.
kommunistina, lõpetab mauistina.
„mauism“ oli agraarsele Hiinale kohandatud marksism, selliste veidrate vormidega nagu „suur hüpe“, varblastele pannide kolistamisega hirmu nahka ajamine ja suur proletaarne kultuurirevolutsioon (hungveipinglus); „mauism“ on ammu kasti löödud, juba 1976 asendas seda 鄧小平 (Deng Xiaoping) „neli moderniseerimist“, eelmäng turumajanduslikule Hiinale
Hiina ei ole majanduse suuruselt mitte teine vaid ESIMENE-ostujõu pariteedi alusel mis on objektiivsem ja reaalsust paremini iseloomustavam kui SKP järgi arvestatuna . SKP dollarites arvestatuna on tegelikult fiktsioon. Valuutadega spekuleerimine seenesest ei ole ka mingi väärtusi loov majandus vaid manipulatsioon ja hookuspookus. Ja ostujõu pariteedi alusel on Hiina juba alates 2014.a.-st esimene.
Hiina viga oli, et ameerika vabriku asemel otsustasid saada hiina vabrikuks, mille teenitud kasumid ei läinud enam mitte ameeriklastest vaid juba hiinlastest omanike taskusse. Suuremat pattu aga ameeriklaste jaoks ei ole. Isegi oma nn. vasallidel pole lubatud oma kõrt ameerika konkurentide omast kõrgemaks kasvatada, veel enam viimasele langevat päikesepaistet varjutama hakata. On näiteks mõni ka tõsiselt vaevunud uurima, mis lagi see selline oli, mille vastu varem üliedukas Jaapani majandus järsku põrkas ja nüüd vaid kiratseb? Tasuks uurida, sest sarnased protsessid on toimumas täna ka näiteks Euroopa vasallide juures.