Tasakaaluakt globaalses võimumängus

Sandra Laur, Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige ja London King’s College’i rahvusvaheliste suhete tudeng

Viimase kümnendi jooksul on Euroopa ja Hiina suhete dünaamika märgatavalt muutunud, saades üheks keerulisemaks ja vastuolulisemaks teemaks rahvusvahelisel areenil. Külma sõja lõpp ning Hiina avanemine maailmamajandusele 1970. aastate lõpus tähistasid uue ajastu algust kahe regiooni vahelistes suhetes.

Olulise pöördepunktina mõjutas suhteid Hiina liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga 2001. aastal, mis sillutas teed tihedamale majanduskoostööle. Alates Xi Jinpingi võimuletulekust 2012. aastal ning Hiina üha enesekindlama ja jõulisema välispoliitika esiletõusust on suhted muutunud üha pingelisemaks ja komplekssemaks.

Majandus vs väärtused

Euroopa Hiina-poliitikat saab kujutada kui kolmejalgset tooli, mille stabiilsus sõltub täiuslikust tasakaalust iga jala – väärtuste, autonoomia ja pragmaatilisuse – vahel. Kui üks jalg on liiga pikk või lühike, kaotab tool tasakaalu, illustreerides Euroopa ja Hiina suhete mitmetahulisust. Nendes suhetes tuleb arvestada inimõiguste ja demokraatlike väärtuste kaitsmisega, strateegilise autonoomia säilitamisega ning pragmaatilise majanduskoostööga, mis pakub majanduslikku kasu ja võimalusi Euroopa ettevõtetele.

Hiina tõus majanduslikuks ja geopoliitiliseks suurjõuks ning selle positsioon Euroopa suuruselt teise kaubanduspartnerina on teinud tasakaalu leidmise Euroopale üha keerulisemaks, esitades olulisi väljakutseid. Euroopa peab otsustama, kuidas hoida suhteid riigiga, mis pakub küll märkimisväärseid majanduslikke võimalusi, kuid samal ajal seab proovile inimõiguste, julgeoleku ja väärtushinnangute kaitse. Kuigi majanduslikud huvid on jätkuvalt Euroopa-Hiina suhete keskmes, süvendab seda tasakaalustamata kaubandusbilanss Hiina kasuks ja investeeringute kasv mõlemas suunas. Hiina osalus Euroopa infrastruktuuri ja tehnoloogiasektorites, näiteks Huawei roll 5G võrkude arendamisel ning “Üks vöö, üks tee” initsiatiiv, toovad küll kaasa majanduslikku kasu, kuid suurendavad sõltuvuse riski.

See areng tõstatab olulise küsimuse: kui kaugele peaks minema majandusliku kasu nimel, kui see võib ohustada poliitilist sõltumatust ja julgeolekut? Dilemma peegeldab laiemalt Euroopa väljakutset Hiinaga – kuidas tasakaalustada majanduslik pragmaatilisus, strateegiline autonoomia ja põhiväärtuste kaitse? Antud kontekstis on Euroopa strateegilise autonoomia püüdlused muutunud üha olulisemaks. Eriti kriitiline on autonoomia tehnoloogilistes sektorites nagu 5G, pooljuhid, tehisintellekt ja digitaalsed teenused. See nõuab suuri investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning tööjõu koolitamisse, eriti arvestades Euroopa sõltuvust nii Hiinast kui ka USA-st, kelle ettevõtted domineerivad globaalsetes tehnoloogiasektorites.

Vähendame tehnoloogilist sõltuvust

Mikko Huotari, Mercator Instituudi Hiina uuringute direktor, rõhutab, et Euroopa peab arendama oma tehnoloogilist suveräänsust, et vähendada sõltuvust välisriikidest. Autonoomia ei tähenda isolatsionismi, vaid nutikaid koostöö- ja konkurentsivalikuid, mis aitavad Euroopal säilitada oma väärtusi ja julgeolekut, jätkates samal ajal pragmaatilist majanduskoostööd. Euroopa soov vähendada sõltuvust nii Hiina tehnoloogiast kui ka USA digihiidudest võib märkimisväärselt muuta suhete dünaamikat, eelkõige Hiinaga. Kui USA käsitleb Hiinat peamiselt geopoliitilise konkurendina, mida iseloomustavad kaubandussõjad, tehnoloogiline võistlus ja sõjaline pinge, siis Euroopa on seni eelistanud pragmaatilisemat lähenemist, rõhutades majanduskoostööd.

Samas pole jäädud ükskõikseks Hiina kasvava mõju ja inimõiguste rikkumiste suhtes. Hiina võib tajuda Euroopa püüdlusi tehnoloogilise sõltumatuse poole ohuna oma majanduslikule ja geopoliitilisele mõjule, mis võib suurendada pingeid kaubandussuhetes ja piirata koostööd olulistes valdkondades. Samal ajal annaks suurem iseseisvus Euroopale tugevama positsiooni läbirääkimistel, võimaldades Hiinaga suhelda võrdsematel alustel ning pakkudes rohkem manööverdamisruumi majanduskoostöö ja poliitilise sõltumatuse tasakaalustamiseks.

Hiina mõju ulatub ka Kesk- ja Ida-Euroopasse, näiteks 17+1 formaadi kaudu, mis on tekitanud muret Euroopa Liidu ühtsuse ja sõltuvuse üle. Kuigi Hiina investeeringud on piirkonnale majanduslikku kasu toonud, jääb küsimus, kuidas säilitada tasakaal Hiinaga suhetes, endiselt aktuaalseks. Euroopa strateegilise autonoomia püüdlused ei tähenda Hiina-vastast poliitikat, vaid sõltuvuse vähendamist, et suurendada iseseisvat otsustusvõimet ja paremini kaitsta oma huve.

Lisaks Hiina suurenevale mõjule on Hiina ja Venemaa strateegiline partnerlus veel üks oluline tegur, mis mõjutab Euroopa julgeolekut. Nende kahe suurriigi koostöö, eriti Venemaa agressiooni taustal Ukrainas, kujutab endast täiendavat julgeolekuohtu nii Eestile kui kogu Euroopale. Antud keeruline geopoliitiline olukord rõhutab veelgi enam vajadust Euroopa strateegilise autonoomia järele.

Julgeolekuohtude kõrval komplitseerivad Euroopa ja Hiina suhteid ka inimõiguste ja demokraatlike väärtuste küsimused. Kuigi kaubandus ja investeeringud on jätkuvalt kasvanud, seab Hiina poliitiline süsteem ja inimõiguste rikkumised tõsiselt proovile Euroopa moraalse autoriteedi. Näiteks uiguuride kohtlemine Xinjiangis, demokraatia allasurumine Hongkongis ning Taiwani küsimus on tekitanud pingeid kahepoolsetes suhetes. See olukord seab Euroopa liidrid keerulise valiku ette – kuidas jätkata majanduskoostööd riigiga, mille väärtused on otseses vastuolus demokraatia ja inimõiguste põhimõtetega, millele Euroopa tugineb?

Tugevam koostöö demokraatlike riikide vahel

Dilemma mõjutab ka ettevõtteid, kes peavad otsustama, kas lähtuda ärihuvidest või järgida ka poliitilisi ja eetilisi standardeid. Seetõttu muudab Hiina tähtsus Euroopa majandusele väärtuste ja majanduslike huvide tasakaalustamise keeruliseks, kuna samal ajal tunneb Euroopa moraalset kohustust kaitsta demokraatiat ja inimõigusi nii kodus kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Kokkuvõttes on selge, et Euroopa, sealhulgas Eesti, peab hoolikalt tasakaalustama suhteid Hiinaga, püüdes saavutada sünergiat majandusliku koostöö ja poliitilise sõltumatuse vahel. Samal ajal ei tohi jätta kõrvale demokraatlikke väärtusi ja inimõigusi, mis on Euroopa identiteedi põhialused. Võimaliku sammuna võiks Euroopa kaaluda vabakaubandusläbirääkimiste taasalgatamist USA ja Kanadaga, mis tugevdaks lääneriikide ühtsust ning looks majandusliku ja väärtuspõhise alliansi, saates Hiinale tugeva signaali oma geopoliitiliste ambitsioonide taltsutamiseks.

Tugevam koostöö demokraatlike riikide vahel aitaks vähendada sõltuvust Hiinast ja luua võrdsema läbirääkimispositsiooni globaalsetes suhetes. Hiina mõju Euroopa tulevikule on vältimatu – küsimus on, kuidas seda kõige paremini juhtida, säilitades samal ajal Euroopa väärtused, autonoomia ja pragmaatilise lähenemise.