Anneli Ott: maksud söövad inimeste tervise, see on haige poliitika hind

Eesti inimeste ostujõud toidukaupade lõikes on 2024. aastal tehtud arvutuste kohaselt Euroopa Liidu riikide hulgas üks madalamaid. Kui inimene peab oma tuludest suure osa kulutama esmavajaduste katmiseks, on tema võimalused teha tervislikke toiduvalikuid juba eos piiratud. Hinnatõusud söövad ostujõu ja allesjäänuga ostetakse küll mingisugust toitu, aga sageli mitte kvaliteetset ega tervislikku. Ja mõnikord jäävad vahele ka terved toidukorrad.

Magus amps kui odav „lohutus“

Üks peamisi tagajärgi on see, et odavama kilohinna eesotsas olevad toiduained suurendavad World Health Organisation andmetel krooniliste mittepõletikuliste haiguste riski. Uuringud näitavad selget seost suurte suhkrusisaldusega jookide ja toitude ning ülekaalulisuse, II tüüpi diabeedi ja südame-veresoonkonna haiguste vahel.

Suhkrurikka toidu, mis tekitab lühiajalise heaolutunde, oht seisneb just selles, et see annab küll hetkel kõrge kaloraaži ja ajutise rahulduse, kuid on väga madala toiteväärtusega. Selline valik võib tunduda igapäevaselt arukana, kuna kulub vähem raha, kuid tekitab pikas plaanis terviseprobleeme.

Rahandusminister Jürgen Ligi ütles suvel, et tema hinnangul peaksid eestlased võitlema pigem ülekaaluga kui näljaga. See kõlab väga küüniliselt ja ülbelt inimese suust, kelle vastutus on maksupoliitika kujundamine ja kes saab selle eest maksumaksjalt ka väärika suurusega palka. Ja valitsus ei ole seni nõustunud isegi sisuliselt arutama toiduhindade käibemaksu langetamist, mis aitaks veidigi leevendada toidu kui esmavajaduse kättesaadavause parandamist.

Kui inimesed on sunnitud ostma odavat kõrge suhkrusisaldusega ja madalama toiteväärtusega toitu, siis ei teki rahandusministri rõhutatud kõrge kaal mitte sellest, et inimene liiga palju sööks, vaid sellest, et see toit pole kvaliteetne. Ja see omakorda viib uute tervisehädadeni.

Äärmiselt kriitiline on siin laste arengu aspekt. Kui laps juba varases eas harjub magusa, töödeldud ja madala toitaineterikka toiduga, kujuneb välja toitumisharjumus, mis mõjutab keskendumisvõimet, õppeedukust, energia- ja ainevahetust ning seab riski hilisemale rasvumisele või diabeedile. Eestis on kujunenud süsteemne ebavõrdsus, kus madala sissetulekuga pered ei saa endale lubada regulaarselt kõrgema toiteväärtusega toiduaineid.

Kõrge toidu hind ja madal ostujõud on kiirtee ebavõrdsuse ning rahvatervise riskide süvendamise poole. Ja kahjuks on see tee praeguste riigijuhtide poolt teadlikult valitud. Poliitika, mis ei arvesta ostujõu, inimeste toimetuleku ja sh tervisliku toitumisega, loob ühiskonna, kus magus amps on justkui odav „lohutus“, kuid selle taga peitub kahju ja riigi eelarve koormus, mis tuleb välja alles aastate pärast.

Ajakriitilised on järgmised otsused:

Oluline samm on luua sihitud toetused kodumaisele toidutootmisele ja maapiirkondade väiketootjatele. Maapiirkonna tootjatel on riiklike erisuste kaudu potentsiaal langetada toiduainete hinda ja suurendada toidujulgeolekut. Vähetähtis pole ka maapiirkondade majandusaktiivsuse suurendamine.

Lisaks maksupoliitikale on teine suur häda meie energeetikapoliitika, mis samuti seab fookusesse ideoloogiad ja soovmõtlemise, aga mitte selle, mida inimesed ja ettevõtjad siin Eestis päriselt vajavad. Meie prioriteediks peab saama soodne ja välismaailmast sõltumatu juhitav elektritootmine, sest just need tegurid moodustavad energiajulgeoleku.

Ideoloogilist ja elukauget rohepööret ajades kaotavad meie ettevõtted konkurentsivõimet. Meie volikogu tõi oma avalduses samuti välja, et Eesti peab tagama oma inimestele stabiilse ja taskukohase elektri. Tuleb tõmmata pidurit kalli ja ebastabiilse tuuleenergia ülekuldamisele maksumaksja raha eest.

Ainus, mis suudab tagada sõltumatuse ja varustuskindluse, on Eesti oma energiatootmine, mis põhineb kaasaegsel, keskkonnasäästlikul ja juhitaval võimsusel. Peame üles ehitama uue põlvkonna puhta ja efektiivse elektritootmise üksused, tuginedes eelkõige oma põlevkivile ja innovaatilistele tehnoloogiatele. Kuni me seda ei tee, kannatavad Eesti tööandjad ning see kriis väljendub lõpuks samamoodi tööealise elanikkonna toidulaual.

Kõigi nende probleemide juurpõhjus ei ole inimeste valikutes, vaid poliitilistes otsustes. Täna sunnib valituse poliitika inimesi tegema valikuid, mis võivad olla nende tervise ja tuleviku vastu.

Kui valitsus soovib päriselt Eesti majandust tugevdada ja inimeste toimetulekut parandada, tuleb alustada lihtsast tõest: enne, kui räägime innovatsioonist, rohepöördest või kaugest kaunist tulevikust, peame suutma kütta oma kodu ja katta perele toidulaua. Eestis ei ole probleem selles, et inimesed teeksid halbu otsuseid; probleem on selles, et riik ei loo neile võimalust teha häid.