Reformierakonna valitsuse suhtumist rohepöördesse iseloomustab tunnelnägemine. Minnakse edasi sõltumata sellest, mida näitab loogika, mida näitab muu maailma kogemus, mis teed globaalselt liigutakse ning kas see üleüldse täidab väljalubatud eesmärke.
Kui leheveergudel saab loogikalüngad täita lubaduste ja loosungitega, siis päris elus viib praegune rohepoliitika tõsiste lünkadeni meie majanduses ja energeetikas, mida enam sõnadega täita ei saa.
Rohepöörde mõjud on juba tabanud meid kõiki. Täiesti juhitamatu tuuleelekter, mida meie valitsus soosib, mõjutab meie energiajulgeolekut ja elektri hinda järjest enam. Börs, mida me peame elektri ostmiseks kasutama, on kavandatud juhuelektri huvides ning ei lase põlevkivijaamadel töötada stabiilse koormusega. Ja siis ütlevad tuuleentusiastid, et põlevkivielekter on kallis.
Muidugi on kallis, kui see ei saa töötada stabiilselt, vaid jaamale on antud üksnes juhuelektri tasakaalustaja roll, mis tähendab, et vahel tuleb mõni jaam panna mitmeks päevaks seisma. Põlevkivijaama tugevus on suutlikkus pakkuda kindlat, soodsat, juhitavat ja välismaailmast sõltumatut elektrit ning just need peaksidki olema meie prioriteedid. Selleks aga peab põlevkivijaam saama töötada stabiilselt ning me ise ei tohi seda maksustada ideoloogiliselt kalliks.
Tuuleelekter võib tunduda odav, aga see on üksnes illusioon, sest varustuskindluse eest peavad samal ajal hoolitsema teised. Ja lisaks on Euroopa tuuleelektri tootjatel tekkinud uus probleem – kuna neid on järjest rohkem, siis tuulise ilmaga läheb elekter lihtsalt liiga odavaks. Aga kui tuult ei ole, pole neil jälle mitte midagi müüa. Nii et sellesama börsiga saevad nad nüüd omaenda labasid.
Eesti Energia on juba teatanud, et ostab pankrotipesadest tuulegeneraatoreid. Kas aga kellelgi ei teki küsimust, et kui need läksid pankrotti juba erakätes, siis mismoodi need hakkavad Eesti riigi käes tulemuslikult tööle? Samamoodi nagu Nordica lendas, et pidevalt peab kulbiga riigikassast juurde valama?
Uus energiamajanduse arengukava küll sõnades möönab samuti, et hind ja varustuskindlus on kõige tähtsamad, ning lubab, et roheenergiat ei suruta peale kiiremini, kui need päriselt suudavad seniseid lahendusi asendada. Teisisõnu lubab arengukava, et meie energiajulgeolekut kriisi minna ei lasta.
Aga juba eelmisel aastal pidi Eesti peaaegu poole oma elektrist Soomest importima. Kui see pole kriis, siis mis see on?
Ja samasugune ideoloogiline töö toimub ka teistes valdkondades, näiteks transpordis. Teatud poliitjõud üritavad loosungite abil liiklust reguleerida, ehitada eikuhugi minevaid trammiteid ning automaksuga väänata inimeste eelistusi. Põhjenduseks ainult paatos ja emotsioonid, aga ei mingeid tõsiseltvõetavaid arvutusi.
On huvitav, et need poliitjõud ja huvigrupid, kes muretsesid, et me tuuleparkide rajamises teistest riikidest maha jääme, ei taha sama agaralt püsida muutuste tuules praegu, mil läänemaailm vaatab oma seniseid rohepoliitilisi unistusi ümber.
Kui julgeolek on märksõna, mis on valitsusele kõlvanud mistahes maksutõusude ja isikuvabadusi piiravate algatuste õigustuseks, siis millegipärast vaadatakse mööda asjaolust, et ainus, mis meile saab energiajulgoleku tagada, on põlevkivi. Tuulejaamad, küsitava saadavusega gaas ning pidevalt laevaankruga pihta saavad välisühendused seda ei paku.
Ja praegu ei ole oht ainult selles, et põlevkivitööstus jääb seisma. Täiesti reaalne on ka võimalus, et kui praeguse ideoloogia tuules põlevkivikaevandused alla hinnatakse ning välisomanikele maha müüakse, siis mõne aasta pärast, kui ka suurimatele roheideoloogidele on selge, et põlevkivist pääsu pole, peame need taas avama. Aga siis juba välisperemeeste taktikepi all. Me ei tohi maha müüa oma väärtuslikemat maavara ega selle pakutavat turvalisust.
Arulagedad ambitsioonid
Rohepööre ei ole enam ka keskkonna ja looduse päästmise projekt, vaid kujunenud iseseisvaks ideoloogiaks, mille taga on piisavalt suur toiduahel, et seda igal juhul edasi ajada, ükskõik kui suurt kahju kannavad selle tagajärjel elanikkond ja majandus.