Vadim Belobrovtsev, Eesti Uisuliidu asepresident ja riigikogu liige
Me kõik oleme harjunud sellega, et aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid, tuuakse esile nii positiivseid kui ka negatiivseid sündmuseid, millega viimased 12 kuud meelde jäävad. Nii jõudsime ka 2025. aasta lõpus ühes veebipõhises taskuhäälingus koos vestluskaaslastega järeldusele, et miinusmärgiga sündmusi pole kuigi keeruline üles lugeda, kuid positiivsete leidmine osutus paraku märksa raskemaks ülesandeks. Ja nii juba mitmendat aastat järjest.
Lõpuks meenutasimegi positiivsete sündmustena meie suurepäraste sportlaste saavutusi, tänu kellele jäi eelmine aasta Eestile siiski ka millegi heaga meelde. Sport tuli taas appi!
«Kolmas aasta laval, ujulat ikka ei paista»
See võit, nagu ka teiste meie iluuisutajate suurepärased esitused ning viimastel aastatel märgatavalt tõusnud Eesti noorte hokimängijate tase, on taas tõstatanud küsimuse, et hoolimata sportlike talentide suurest hulgast napib nii riigis tervikuna kui ka pealinnas selgelt jäähalle. Ning meie ujujate, eesotsas Eneli Jefimovaga, lausa uskumatud tulemused (2025. aasta tõi Eestile koguni kaks Euroopa meistrit) osutavad omakorda sellele, et meil ei ole piisavalt ujulaid, alustades tõelise «olümpiabasseini» puudumisest, kus rajapikkus oleks 50 meetrit ning kus oleks võimalik korraldada ka rahvusvahelisi võistlusi.
Tunnistan, et mul isiklikult oli häbi, kui kuulsin galaõhtul «Spordiaasta tähed 2025» Eneli Jefimova juhendajat ja aasta treeneriks valitud Henry Heina laval lausumas: «Kolmas aasta laval, ujulat ikka ei paista. Proovime järgmine aasta teistpidi – pole mind, aga ujula tuleb. Mulle sobiks.» See on meie, poliitikute, tegemata töö.
On igati loogiline, et kolleeg Rauno Parras, Eesti Hokiliidu president, kirjutas hiljuti artikli järgmise keskse mõttega: «Eesti jääalad on jõudnud murdepunktini. Probleem ei ole sportlaste, treenerite ega ambitsiooni puudumises – neid on rohkem kui kunagi varem. Takistuseks on taristu: meil ei ole enam vaba jääd.»
Tallinna linnavõim on näiteks juba teatanud, et olümpiabasseini rajamine pealinna on praegu üks suurimaid prioriteete. See on igati tervitatav, kuid on suur tõenäosus, et üksi, ilma riigi ja erasektori osaluseta, osutub see Tallinna jaoks liiga suureks väljakutseks.
Just siin peakski sekkuma vabariigi valitsus. Tuletan meelde, et kunagi on sarnane küsimus – riigile vajalike uute kultuuriobjektide rajamine – juba päevakorras olnud ning siis leiti sellele üsna konkreetne lahendus seadusandlikul teel.
Eesti Kultuurkapitali seaduses sätestati, et riigikogul on võimalus kinnitada riikliku tähtsusega kultuuriobjektide nimekiri, mille ehitamiseks eraldatakse raha kultuurkapitali eelarvest. Näiteks 2021. aastal kinnitas riigikogu viis sellist objekti: Siuru kultuurikeskuse Tartus, Kreenholmi kultuurikvartali Manufaktuur Narvas, Arvo Pärdi nimelise muusikamaja Rakveres ning rahvusooper Estonia juurdeehituse. Hiljem lisas parlament nimekirja ka uue Eesti Rahvusringhäälingu telemaja, mida praegu Tallinnas ehitatakse.
Nagu näha, on tegemist üksnes kultuuriobjektidega ning nimekirjas ei ole ühtegi spordirajatist. Samas on aastaid räägitud mitmete spordiobjektide rajamise vajadusest: juba mainitud olümpiaujulast, uuest velodroomist, täiendavatest jäähallidest kui ka kõige ambitsioonikamast projektist – suurest multifunktsionaalsest hallist erinevate spordialade jaoks, vähemalt 10 000 pealtvaatajale (siis oleks seal võimalik korraldada kõrgeima tasemega rahvusvahelisi spordivõistlusi ning ka kontserte ja muid kultuuriüritusi). Seda nimekirja võiks jätkata…
Riikliku tähtsusega spordiobjektid
Minu hinnangul on käes aeg muuta Eesti Kultuurkapitali seadust nii, et parlament kinnitaks kultuuriobjektide kõrval ka riikliku tähtsusega spordiobjektid, mille rajamiseks peab riik raha eraldama, või luua ja sätestada sarnane mehhanism mõnes teises seaduses. Peamine on tulemus – määratakse kindlaks spordiobjektide nimekiri, riik näeb nende jaoks eelarves ette raha ning rajatised ehitatakse valmis. Keskerakonna käivitatud üleriiklik jalgpallihallide projekt on päris hästi õnnestunud, nüüd tuleb astuda järgmine samm.
Paraku on praegune valitsus (nagu ka kaks eelmist alates 2023. aastast) korduvalt rõhutanud, et spordiobjektide rajamiseks raha ei ole ega paista ka tulevat. Loomulikult mõistame, et nii Eesti kui ka kogu Euroopa elab praegu keerulisel ajal, kus kulud kasvavad ning majandus kiratseb. Aga käed rüpes istudes ja rahapuuduse üle heietades peame nentima, et meie sportlaste ajaloolised saavutused jäävadki vaid üksikuteks eredateks sähvatusteks. Uusi Eneli Jefimovaid, Niina Petrõkinaid ja Robert Roobasid lihtsalt ei tule, sest meie sporditalentidel puuduvad konkurentsivõimelised treenimisvõimalused. Lapsed ja noored, keda tippsportlaste edu alati innustab ise spordiga tegelema, võivad kaotada motivatsiooni, mis on praegu kõrgem kui kunagi varem.
Seda praegust hetke ei tohi mingil juhul käest lasta. Lõppkokkuvõttes on riigieelarve kulutused prioriteetide küsimus ning kui riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori jõupingutused õnnestub ühendada, ei lase tulemus end kaua oodata.