Mihhail Kõlvart: peaminister võttis endale üleoleva rolli hakata spordirahvast kasvatama ja neile väärtuseid õpetama

Eesti Keskerakonna esimehe ja Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liikme Mihhail Kõlvarti vastulause peaministrile, kes alavääristas ning solvas EOK juhi umbusaldamist kommenteerides mitmeid Eesti spordi katusorganisatsiooni juhtivliikmeid.

“Kurb on tõdeda, et meie peaminister lubab endale spordirahva, aga ka inimeste suunas laiemas plaanis, solvavaid postitusi. Need, keda Kristen Michal nimetab „tigedateks vanameesteks“ ja „onu Heinodeks“ on paraku suurem osa Eesti Olümpiakomiteest ehk teisisõnu alaliidud, kes esindavad tuhandeid sportlasi ja treenereid, piirkondlikud organisatsioonid, spordiühendused, olümpiavõitjad.  Enamus olümpialiikumisest toetas Kersti Kaljulaidi umbusaldamist.

Juba eaka inimese kuvandi kasutamine selleks, et kedagi alavääristada või tema üle irvitada, on midagi sellist, mida väärikas riigijuht ei peaks tegema. Ometi võtab peaminister endale üleoleva rolli hakata spordirahvast kasvatama ja neile väärtuseid õpetama.

Sportlaste hulgas on piisavalt neid, kellel on süda ja väärtused õiges kohas – poliitikud on viimased, kes seda kõike sportlastele õpetama peaksid. Kui peaminister tunneb, et tahaks siiski võtta patroneeriva hoiaku ning kedagi kasvatama hakata, siis ei pea selleks valima valdkonda, mida ta ei tunne – miks mitte alustada hoopis oma ministritest? Oleme kuulnud valitsuse poolt küllaldaselt üleolevaid ja arrogantseid sõnavõtte nii Eest rahva, riigikogu liikmete kui ka naiste suunal – miks peaministril nendel hetkedel suu vett täis on olnud?

Tekkib veider tunne, kui poliitik peab loengut sellest, kuidas saavutuste nimel on veremaitse suus. Iga sportlane teab, misasi see on. Päris vere maitse, mitte sõnavahust tekitatud intriig. Reaalse füüsilise ja vaimse pingutusega saavutatud võit, mitte poliittehnoloogiline kombinatsioon ega tagatoa kokkulepe.

Kristen Michal ei suuda rahule jätta ka Sildarude teemat. Kui ta juba rõhutab enda kunagist justiitsministri rolli, siis ta kindlasti mäletab, et Eestis mõistab õigust kohus. Antud juhul pole ei kohtuotsust ega isegi kohtu menetlust. Meil ei ole teist paralleelset õigussüsteemi, et kedagi saaks ilma kohtuotsuseta sildistada perevägivallatsejaks.

Lugupeetud Reformierakonna esimees ise nimetab end „alati nõrgemate poolel olijaks“. Kus olid nõrgad ja tugevad tema arvates siis, kui tema erakond otsustas lükata inimeste kaela automaksu, aga keeldus kangekaelselt kehtestamast pangamaksu? Kui tema valitsus langetas maksu kaugkasiinodele, aga viskas prügikasti rahvaalgatuse toiduainete käibemaksu alandamiseks?

Eesti Olümpiakomitee oli kriisis. See kriis tekkis siis, kui sporti sattus juhtima keegi, kellel puudus arusaam, mis on sport, eriti tippsport. See kriis sündis sellest, kui see, kes pidi sportlaste eest seisma ja neid ühendama, eelistas hoopis hakata neile peale suruma oma väärtusruumi. Täiesti meelevaldne on käia välja neid kulunud kaarte, et probleemiks oli kas juhi sugu või toimus justkui mingi progressiivide ja konservatiivide maailmavaateline võitlus. Ei olnud nii, et üks leer võitis ja teine kaotas. Sport kaotas juba sellest, et need leerid sellisel viisil tekkisid.

Juba noorsportlaste toetussüsteemi ümberkujundamine oli mitte küsimus muudatuste poolt või vastu olemises, vaid ikkagi konkreetses muudatuses ja selle adekvaatsuses. Kui sportlase finantseerimise juures muutuvad tema saavutused vähem tähtsaks kui projektikirjutamine koos PR-tegevustega, siis on selge, et kellelgi puudub arusaam, mida päriselt tähendab spordisaavutus.

Sporti ei saa suhtuda nagu poliitikasse. Spordis ei saa reaalset pingutust asendada osava poliittehnoloogiaga. Erinevalt poliitikast on spordis keelatud kõik ebaausad võtted oma tulemuse parandamiseks. Tippspordist ei saa ära käia ja tutvuste kaudu tagasi tulla. Sport on igapäevane raske pingutus ja järjepidevus. Seetõttu oleks poliitikutel sportlastelt õppida oluliselt rohkem kui sportlastel poliitikutelt.”