Sotsiaaldemokraatide „Masterplaan” ehk kuidas töörahva partei oravapesa valvab

Marika Tuus-Laul, viie järjestikuse Riigikogu koosseisu liige (Eesti Keskerakond)

Poliitikas kehtib kuldreegel: vaata, mida tehakse, mitte seda, mida suuga lubatakse. Alles sotsid sädistasid meedias, et Kristen Michali valitsuse vigasele kursile tuleb piir panna ja vähemusvalitsus maha hääletada. Ja kus nad täna on? Valvavad taas truult oravapesa. Nägin oma Riigikogus töötatud aastate jooksul seda teatrit pealt liiga palju kordi: sotsid viskavad oma põhimõtted prügikasti ja jooksevad Reformierakonna turvapadjaks, et vaid tsentrijõude võimust eemal hoida.

See häbiväärne muster algas tegelikult juba enne Reformierakonna sündi. 1992. aasta sügisel tõttasid tollased Mõõdukad (tänased sotsid) appi Mart Laari esimesele valitsusele. Miks? Et blokeerida Edgar Savisaare valimisliit, mis soovis rahvale pehmemat ja inimlikumat üleminekut turumajandusele. Sotsid kindlustasid hoopis radikaalsed ja valusad šokireformid.

Kui Laari võim rublatehingu ja sisetülide tõttu kokku kukkus, meisterdasid sotsid hirmust Isamaa-vastase valitsuse ees kiiresti Andres Tarandi „jõulurahuvalitsuse”. Pärast kuulsat lindiskandaali keeldusid nad samuti koostööst Keskerakonnaga, tsementeerides värske Reformierakonna võimu aastateks. Isegi 1999. aastal, kui Savisaar valimised pika puuga võitis, olid sotsid juba enne teinud salaleppe – sündis kurikuulus Kolmikliit.

100 000 sundüürnikku ja haiglate sulgemine

Sotsid pole olnud Eesti poliitikas lihtsalt suvalised tagapingi klotsitõstjad. Nad on olnud meie riigi kõige valusamate reformide maaletoojad. Tuletame meelde fakte, mida tagatubades tahetakse unustada:

• hävitav omandireform: sotsist reformiminister Liia Hänni juhtimisel tõsteti inimesed kodudest välja. Tekkis 100 000 sundüürnikku, kelle elud lõhuti ja kelle mure on tänaseni lõpuni lahendamata;
• pensionärid vaesusse: sotsid tõid maale mujal läbi kukkunud kolme samba süsteemi. Sajandivahetusel külmutas sotsiaalminister Eiki Nestor eakate niigi armetud elatusrahad. Terve põlvkond lükati vaesuspiirile;
• tervishoiu katastroof: sotside Rootsist kopeeritud „Masterplaani” järgi tehti haiglatest äriettevõtted. Neid hakati massiliselt sulgema ja arstiabi kärbiti eluohtlikult. Arstid lahkusid. Täna maksame selle eest ränka hinda;
• riigi mahaparseldamine: majandusminister Mihkel Pärnoja korraldas erastamisskandaale alates raudteest kuni Narva Elektrijaamadeni. Kõik see toimus tollase rahandusministri Siim Kallase taktikepi all.

Reformierakonna truud tagavararattad

Sotsid on korduvalt päästnud Reformierakonda opositsiooni kukkumisest ja hävingust. Kui nad 2009. aasta majanduskriisi ajal valitsusest üle parda visati, ei hakanud nad opositsioonis olles valitsust umbusaldama. Vastupidi – nad tagasid parlamendis hääletustel oravate vähemusvalitsuse püsimise ja valusate kärbete läbiviimise.

Ainus erand oli 2016. aasta, mil sotsid ja Isamaa lõpuks reetsid Reformierakonna ning tegid valitsuse Keskerakonna ja Jüri Ratasega. See lõpetas oravate 17 aastat järjestikku kestnud mugavustsooni Toompeal. Kuid truuduse refleks naasis kiiresti. 2022. aastal, kui Reformierakond Keskerakonna minema lõi, sörkisid sotsid jälle oravatele esimesena appi. Sellega hoiti ära alternatiivne koalitsioon või erakorralised valimised.

Ja siin me täna olemegi. Kuigi vahepeal visati sotsid jälle Reformierakonna poolt koalitsioonist välja ja neid on korduvalt alandatud, seistakse täna vankumatu müürina Michali valitsuse kaitsel – seda olukorras, kus koalitsioon on parlamendis vähemuses ja kaotanud rahva usalduse. Sotsid peaksid maailmavaateliselt olema Reformierakonna tuliseimad vastandid. Kuid võimujanu teeb imesid. Nad on hääletanud Toompeal isegi sellise töölepinguseaduse poolt, mis teenis puhtalt suurärimeeste huve ja tegi töötajast lahtisaamise imelihtsaks.

Sotsiaaldemokraatide poliitiline käekiri on alati sama: valimiskampaanias lubatakse kaitsta väikest inimest, kuid nii Toompeal kui Tallinna all-linnas reedavad nad oma valija esimesel võimalusel.