Erakond versus ego

Vsevolod Jürgenson, Keskerakonna Mustamäe piirkonnajuhatuse liige

Mõni aeg tagasi köitis mu tähelepanu raadiosaade, kus sarjati Eesti valitsuse aktsiisipoliitikat. Saatekülaline väitis, et alkoholiaktsiisi tõus pole toonud riigieelarvesse lisaraha. Veel oli ta raudkindel, et kuna peaaegu veerand Eestis tarbitavast kangemast kraamist ostetakse Lätist, pole alkoholitarbimine mitte vähenenud, nagu väidetakse, vaid hoopis kasvanud, ning et tegelikult ei suuda valitsus üldse oma poliitikat selles valdkonnas veenvalt põhjendada.

Vihastusin, sest minus tekitab igasugune demagoogia füüsilist vastumeelsust. Kirusin mõttes opositsioonipoliitikuid, kes ei suuda valimiste-eelses õhinas enam terasid sõkaldest eraldada ja üritavad valitsuskoalitsiooni näidata mingi nõmeda ajudeta kambana, kes keerab kokku mõttetuid jamasid. Aga samas pidin enda poolt opositsiooni suunas lendu lastud sajatused tagasi võtma, sest saatejuhi jutust selgus, et raadiokriitikuks on hoopis keskerakondlane, ja seejuures mitte realiige, vaid kohalikus omavalitsuses positsiooni omav persoon. (Jäägu ta nimi siinkohal veel nimetamata.)

Seepeale läks mul veri keema, helistasin stuudionumbril ning liinile saades küsisin, et miks erakonnakaaslane meie oma valitsust maha teeb. Sain temalt vastuseks, et Keskerakonnas valitseb nüüd demokraatia ning igaüks võib tulla välja oma arvamusega. Mis sa selle peale ikka kostad! Kui jutt juba demokraatiale läheb, on mõistlik emotsioone talitseda. Demokraatia ja sõnavabadus on ju kaks puutumatut põhiväärtust, millele apelleerides pole rohkem argumente tarvis otsida.

Ometi jäid too saade ja valitsuse arvel keelt teritava kõiketeadjast erakonnakaaslase vastus mind kummitama. Kas tõesti tähendab arvamuste paljusus erakonnas ühiste väärtushinnangute ja eesmärkide mahasalgamist? Meenus jutt ülestõusnud Vene madrustest, kes veebruarirevolutsiooni ajal kasarmuaknad sisse peksid, sest oli ju revolutsioon, kuid järgmisel päeval panid akendele klaasid uuesti ette, sest hakkas külm.

Avatus ei tähenda põhimõttelagedust

On nähtavasti paratamatu, et mida avatum on erakond diskussioonile, seda enam tõuseb esile isiksusi, kes soovivad erakonna sees ja abil enda asju ajada. Hea poliitik peab olema isiksus, ent edu saavutamiseks tuleb tunnetada piire, sest riigi arenguperspektiivide konsensuslik käsitlus ongi jõud, mis toob valijaid ühe või teise erakonna taha.

Kui me erakondlastena hakkame enda isiklikke mõtteid eranditult õigeteks ja kriitikavabadeks pidama, on meil äärmiselt raske leppida kokku ühises platvormis, millega minna märtsivalimistele. Aga ilma selleta pole üldse mõtet valimistel erakonnana osaleda, sest samahästi võib igaüks end üksikkandidaadina üles seada. Ja siis ei maksa ohhetada ja ahhetada, et mitmetes Eesti piirkondades on EKRE toetus Keskerakonna omast kõrgemaks tõusnud. Võib ju kiruda selles rühmituses valitsevat demokraatiapuudust ja juhikultust, ent sõnumid, mis väljastatakse, lähevad suurele osale valijatest peale. EKRE edu nurjata on võimalik vaid ühte hoides, mitte isekeskis maid jagades või erakonnakaaslastest valitsusliikmeid oma lõbuks kritiseerides.

Kas märtsis algab mai?

Keskerakonnas on palju eredaid isiksusi, isegi nii palju, et paradoksaalselt tuleb isiklike ambitsioonide põrkumisest hoidumaks tuua vastutavatele ametikohtadele tegusaid inimesi väljastpoolt erakonda või neid, kes mitme poliitühenduse vahel liikudes on saanud otsekui avarama vaate Eesti elule. Kas selline praktika aitab ka tegelikkuses mõnda pilvedes hõljujat maapeale tuua, näitab aeg.

Aga aega pole enam palju jäänud, sest juba märtsis antakse hinnang Keskerakonna suutlikkusele riigi juhterakonnana. Kui me järelejäänud kuude jooksul ei oska hinnata neid kuldaväärt tõdesid, mida sisaldab endas erakonna programm, ega ühendada jõudusid, mida kätkevad erakonna veteranide elutarkus, meie tegevpoliitikute juhtimisoskus ning noorte tarmukas soov oma riigi tuleviku nimel vaeva näha, pole me võitjad. Aga nii väga tahaks olla!