Kuuekümnendate lõpus käisid noored linnast maapidudel. Ikkagi linnamehed maal!
Tantsitati tüdrukuid ja sõlmiti suhteid. Polnud erilist rikkust ega muud lusti, aga ometi saadi vanemate käest riielda: olete lodeva olekuga! Ei sobinud moesoengud ega „batakingad”. Kaklusi oli vähe ja tülid lahendati ilma rusikaid käiku laskmata.
Kasvasid tollased noored üles ja nende lapsed tegid meile uue riigi. Ja nüüd ongi häda käes.
Osa „lapselapsi“ on saanud vanematelt külluse, ja koos sellega ka igavuse. Nutiseadmed, pidevad peod ja tihti lisaks ka mõnuained. Kogunetakse kampadesse ning lihtsalt märatsetakse ja pekstakse nõrgemaid.
Noortejõukude terrorist on ka peavoolumeedia kirjutanud.
Tegeliku pildi ühest juhtumist annab Eesti Päevaleht: ”Sõitvast trammist poisi välja tõuganud noored võivad olla osa suuremast jõugust. Noormees tõugati trammist välja naljaviluks, igasuguse põhjuseta, täiesti juhuslikult. Pealtnägijate sõnul märatsesid rahvast pungil trammi tagaosas vene keelt kõnelevad noormehed, kes „kui hüsteeriline hävitusjõuk kargasid kallale trammiukse hädaabihoovale ning väänasid tagaukse mehaaniliselt lahti”.
See noormees peaaegu invaliidistati neile noortele „naljaviluks“. Põhja ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marika Reintop väitis vaid, et „kogemata ei saa ju nii välja kukkuda”. Ja kõik!?
Millised olid või on edasised jõustruktuuride toimingud, ajalehest ei selgu. Kuna sellised jõugud on ka varem tegutsenud, pole avalikkusele midagi nende karistamisest teada antud. Need vägivaldsed noored aga, nähes, et nendega ei juhtu midagi, muutuvad aina jultunumaks.
On lausa loomulik, et pole vaja midagi korralduslikult muuta ei prokuratuuris, ei politseis. On vaja vaid nõuda, et nad täidaksid oma kohust! Politsei peaks olema siin väga resoluutne, sest näib, et noortekambad on juba saanud reaalseks ohuks inimestele. Politseijuhid peaksid seisma rahva ees vaibal ja aru andma sellest, mis Eestis toimub, ja mida politsei teeb, et see sigadus lõpetada. Ka Tallinna linnapea Taavi Aas ootab siseminister Andres Anveltilt ning politseijuhtidelt, et vägivallalainele piir pandaks.
Seega peaks Riigikogu seadusandlust muutma ja karistusi karmistama sellisele tasemele, mis mõjuma hakkaks, ning loobuma pehmetest karistusprogrammidest noorte suhtes.
Kn